R, 26.04.2024
Ilm
Horoskoop
Tellimine
Kuuluta
Reklaam
Toimetus
Klienditugi
RUS
ENG
Tellijale

Võitlus surmahaigusega tegi julgemaks

Merit Männi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tinakambris ajaviiteks valminud pildialbumid on Ülle Leesmaal alles ning aeg-ajalt võtab ta need taas riiulist välja. Toona ravikuurilt koju jõudes hoidis ta albumeid mõnda aega värske õhu käes. «Tuulutasin ikka korralikult läbi,» naerab ta nüüd.
Tinakambris ajaviiteks valminud pildialbumid on Ülle Leesmaal alles ning aeg-ajalt võtab ta need taas riiulist välja. Toona ravikuurilt koju jõudes hoidis ta albumeid mõnda aega värske õhu käes. «Tuulutasin ikka korralikult läbi,» naerab ta nüüd. Foto: Kristo Kivisoo / Järva Teataja

«Ah, see on kindlasti noore titemamma väsimus,» mõtles Ülle Leesmaa kaheksa aastat tagasi, kui tundis juba mõnda aega, et väsimus ja jõuetu olek kipub peale.

Ta oli parasjagu kodune, tütar oli aastavanune ja poeg neljane. Nagu enamik eestlastest, ei olnud Ülle see, kes iga häda puhul arsti ukse taha tormab. «Küll väsimus üle läheb,» arvas toona maavalitsuse sotsiaal- ja terviseosakonna juhi kohalt lapsepuhkusele jäänud Ülle.

Väsimus ei taandunud ja ühel päeval istus Ülle perearsti kabinetis. See oli 2006. aasta sügis. «Olen hästi kehva arsti juures käija, aga panin aja kinni ja ütlesin arstile, et ehk teevad mõned analüüsid. Igaks juhuks. Ise veel viskasin nalja, et nagunii on kõik korras, lihtsalt kodus istumisest närvid läbi ja tahaks tööle minna.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles