Seda, et ühest kodu-uurimusest koorub amet 20 aastaks, ei osanud kooliajal Kuma raadios saatejuhitööd alustanud Silja Felt ette näha, nagu sedagi, et lapsena avastatud loosiõnn saadab teda siiani ja kuulajad võivad heade soovide märgiks kingitusi tuua.
Kümme aastat tagasi iseloomustas kolleeg Rauno Veri teid raadiotöötaja kohta harva esinevalt kui napisõnalist ja tagasihoidlikku inimest. Kuivõrd temaga nõustute?
Sada protsenti nõus, seepärast pole varem minust ka kuskil miskit kirjutatud ja ega ma ka praegu näe selleks vajadust.
Kuidas teist raadiohääl sai?
Paide gümnaasiumis õppides valisin 1995. aastal kohustusliku kodu-uurimistöö teha Kuma raadiost, sest inimestega otse suhelda tundus palju põnevam kui lihtsalt arhiivides ja muuseumides mõne teema kohta infot koguda.
Üks põhjusi oli ka mu tollane suur huvi ajakirjanduse ja ajakirjanikutöö vastu. Olen isegi sündinud kunagi tähistatud ajakirjanduspäeval, 5. mail.
Uurimus sai väga hea hinnangu, sealt algas ka esmatutvus kumalaste kui ääretult vahva ja sõbraliku kaadriga juba tol ajal. Pärast pakkus Kuma üks omanikest, Ervin Runnel, mulle kohe tööd eetris helipuldi taga.
Pakkumine tundus täieliku utoopiana ja ütlesin ei. Alles tagantjärele mõeldes mõistan ja hindan kõrgelt tema suurt usaldust, sest praegu on meil isegi noortesaadetega alustavad õpilased tavaliselt vanemad kui 15.
Küll ei raatsinud ma majast täielikult lahkuda ja jäin Kuma tolleaegse maja keldrikorrusele ristsõnade vastuskaarte sortima. Olin laupäeva hommikuti ka sekretär. Võtsin vastu õnnesoove ja kuulutusi, käisin koos puldimehega kinnisvararubriiki ja autojuhiminuteid sisse lugemas.
Mingil ajal ilmselt ikkagi raadiotöö vastu suurem huvi tärkas, sest juba samal aastal võtsin vastu Rein Liiviku ettepaneku hakata kord nädalas koos tegema tolleaegset menusaadet «Järvamaa TOP 10». Sinna lisandus samal õhtul veel Eurochardi mäng.
Võiks arvata, et kooliaegne koostöö Kuma raadioga viis teid ajakirjanikuks õppima, kuid teil on hoopis sekretäriharidus?
Nii ta on jah, kuid aususe huvides ma ikka plaanisin minna õppima tele- ja raadiorežiid, kuid just tol aastal mingil põhjusel gruppi ei avatud, ja nii see jäigi.
Kuid jah, olen teinud ka kirjutamise tööd Järva Teatajas. Eks ma olingi siis kahevahel, kas kirjutav press või raadiotöö. Mul on artiklidki alles, üks Paide masinatehasest ja teine Järvamaa Laulukarussellist (näitab neid – SL). Mäletan hästi ranget peatoimetajat Katrin Streimanni. Et kirjutamine ei tundunud unistuste tööna, valisin raadio ning hakkasin kooli kõrvalt nädalavahetusi tegema.
Tollal olid pikad päevad, hommiku kaheksast õhtu kümneni üksi puldis. Ju mulle meeldis juba siis sedavõrd, et 1995. aastal saigi minust Kuma raadio noorim saatejuht ja esimene õrnema soo esindaja puldinuppude taga. Muide, see viimane kehtib ka praegu, kui arvestada põhitegijaid.
Nii tahtsin pärast gümnaasiumi lõpetamist õppida hoopis klassiõpetajaks, kuid humanitaarklassi lõpetajana pelgasin matemaatikaeksamit nii, et jätsin minemata, kuigi olin paberid sisse viinud.
Otsustasin õppida esmalt raamatupidamist, kuid üsna kiiresti taipasin, et see pole kohe üldse mulle. Nii leidsingi ennast õige pea sekretäriametit omandamas.
Mis sai teie raadiosaadetest, kui sekretäriks õppisite?
Ma pole raadiost ära olnud rohkem kui pere kahe lapse sünniga seoses. Tagantjärele vaadates tundub, et kümnendas klassis alanud koostöö raadioga läks kuidagi liigagi lihtsalt ja valutult.
Kui paljud tollased «hääled» saadeti diktsiooni parandama raadiokorüfee Andres Põllu juurde koju, kus kuuldavasti tehti, šampanjapudeli kork suus, igasugu kasulikke harjutusi, siis juba sellest mina pääsesin.
Mäletan hoopis, et just Kuma teenistuse eest sain endale lubada esmalt elu esimese piipari ja siis mobiiltelefoni. Olin selle üle väga uhke.
Lisaks leidsin end ka üleeestiliselt koolidiskorite festivalilt, kus pääsesin ainsa õrnema soo esindajana finaali ja mind pärjati tubli kolmanda kohaga. Energiasüst tuli Rein Liivikult, keda võin pidada ka oma raadiotöö õpetajaks.
Seda, et minust diskorit ei saanud, olen tagantjärele kummalisel kombel isegi kahetsenud. Kuid raadios tunnen ennast siiani väga hoituna.
Nii on ka mõistetav, et olete raadios töötanud peagi 20 aastat. Millist hinnangut oma tööle olete kuulnud?
Nii nagu mul on vedanud kolleegidega, tunnen, et olen ka raadiokuulajate hoitud. Selle paarikümne aasta jooksul pole ma saanud, vähemalt enda teada, mitte ühtegi pahandavat kirja ega telefonikõnet.
Võibolla on sekretär mingeid noote saanud, seda ma ei tea... Küll on mulle toodud töö juurde lilli, kommikarpe, kootud sokke-kindaid, jõuludeks laekuvad isegi kaardid ja mõnel kuulajal on igal aastal meeles minu sünnipäev. See on väga soe tunne. Sama soe, kui sisened kuskile asutusse või kauplusse, kus mängib Kuma raadio.
On raadiokuulajaid, kes aeg-ajalt helistavad ja kelle telefoninumber on mul peas või kelle tunnen alati hääle järgi ära. See on väga lahe!
On tohutu hea tunne, kui keegi ütleb, et lihtsalt minu hääl ja muusikavalik annavad talle jõudu ka siis, kui tervis on nõrk. On suisa soovitud lubaduse andmist, et ma Kuma raadiost mingi hinna eest ei lahku.
Kõige meeldivama komplimendi sain aasta tagasi ühes kaupluses tavapärast kliendikaarti esitades. Vastuvõtja jäi seda hetkeks vaatama ja siis küsis: «Vabandage, kas teie oletegi Silja Felt, mu lemmikraadiohääl, alati nii positiivne?»
Sellised hetked on hinnalised, nii et ei saa öelda, et eestlane on alati kinnine inimene.
Ütlete, et olete tagasihoidlik, kuid ka raadiotööd ei saa teha ju edevusepisikuta?
Tean seda, et ei saa, kuid eelistan siiski tagasihoidlikkust, seepärast olen ka õnnelik, et raadio pilti ei näita. Ma ei tunne vajadust kuskil nii väga esile kerkida. Võta sa nüüd kinni, kus mul see edevusepisik on. Ise pole ma selles veel selgusele jõudnud.
Raadiokuulajana olen tähele pannud, et muusikavalik on eetrihääliti erinev. Millest sõltub teie raadiopäeva muusika valik?
Meil kõigil on kohustuslik võtta playlist`ist mingi osa. Ülejäänu tuleb saatejuhi valikul, mis minu puhul on juhuslik. Mingi märksõna lööb meeltesse, midagi kuuled kuskilt ja jääb meelde, midagi pole kaua mänginud. Mingis mõttes sõltub muusikavalik ka meeleolust, kuid seda vahest kõige vähem.
Lemmikstiil on mul mainstream, mis tähendab muusikat, mida on raadiost kerge kuulata, mis ei lasku äärmustesse. Eks kullafondi kuuluvaid ja 80-90ndate laule on minu valikus täitsa palju ja püüan lasta kõlada ka eestimaistel paladel.
Kes on raadiotöös teie eeskujud?
Otseselt mitte keegi, kuid meeldivad hoogsad saatejuhihääled. Kui neid kuulates tekib hea tunne, eriti veel, kui tajud, et seal taga on ka naeratus, siis seda kõike proovidki oma töösse võtta.
Meeldiks olla eetris aeg-ajalt kahekesi, sest kunagine esmakogemus Rein Liivikuga oli tore. Mäletan tema õpetussõnu, et sõbralik aasimine stuudios käib hea raadiotöö juurde.
Hiljem on minu eetripartnerid olnud Tarmo Hints ja Kaido Kirikmäe.
Nii et olete oma tööga rahul?
Jah, olen väga rahul. Pole kunagi olnud olukorda, kus töö on muutunud vastumeelseks või mõtlen ärgates, et täna kohe üldse ei tahaks minna. Ikka mõtlen hommikuti, et saaks juba ajalehti tutvustada ning enne seda ühe koore ja suhkruga kohvi võtta.
Olen igas mõttes hommikuinimene, seepärast meeldivad mulle eriti hommikuprogrammid, mida mul lisaks lõunastele on nädalas kaks. Töökoormus võiks olla suurem, kuid praegu on mu teadlik valik pere ja laste kõrvalt selline.
Raadiotöö pluss on seegi, et tööd ei saa koju kaasa võtta. Olen kindel, et hommikul kaheksast õhtul viieni ei suudaks ma kontorilaua taga istuda, kuigi õpitud sekretäri-juhiabi kutse seda nõuaks.
Millised on hommikuinimese hommikud?
Hommikuid kasutan tõesti täiel määral. Kui on hommikune tööaeg, ärkan kell viis ja pool kuus võib mind leida juba tänavu võetud noorima pereliikme, kaheksakuuse koeratüdruku Bellaga õues jalutamast.
Seejärel teen tööle kaasa hommikusöögi, teinekord ka lõunasöögi, sest väljas söömas käija pole ma kunagi olnud. Lõunaprogrammi päeval ärkan kell kuus ja juba kell kaheksa leian end paariks tunniks jõusaalist. See annab energiat ja aitab vormis püsida.
Kuid hommikuinimesele vaatamata kipub päeva lõpetamine siiski südaöösse jääma, seepärast kui vähegi võimalik, üritan pärast hommikust tööaega tund-poolteist päevaund nautida.
Kuidas tuli koer teie ellu?
Lapsed käisid ammu peale, kuid kolmetoalises korteris elades polnud me mehega nõus. Nüüd, kus saime suurema ja paremate tingimustega elukoha, said ka lapsed oma unistuse täita.
Koera saime foorumi kaudu Raplamaalt. Tihti uuritakse tema tõu kohta, kuid Bella on täitsa tavaline krants, aga tõeline südametemurdja. Jalutuskäikudel jääb ta oma armsa kassisuuruse kasvu ja pruuni-valgekirju kasuka tõttu silma nii suurtele kui ka väikestele.
Nii ongi, et kohe pilti nähes teadsime, et just Bella on meie perre oodatud, ja mõistan ka varem mulle väga kummaliselt kõlanud küsimust «Oled sa kassi- või koerainimene?».
Töökaaslased on märganud ka teie kaalumuutust.
Väga huvitav tähelepanek, kuid jah, nii see on. Olen selles suhtes usaldanud mehi.
Mis mõttes?
Ennustusmänguga võitsin personaaltreener Erik Orgu aastase toitumiskava kasutusõiguse. Seda aprillis kasutama hakates otsustasin kohaliku jõusaali treeneril Siimo Sikutil lasta teha ka treeningkava.
Nii käin siiani kaks korda nädalas hommikuti jõusaalis ja mulle see meeldib. Arvan, et olen leidnud oma elustiili. Olen rohkem kui korra saanud väga positiivse juuksuris käigu kogemuse just meesjuuksurilt. Nii et naistel tasub ilusaks saamisel usaldada mehi.
Teie Facebooki kaudu teada olevad loosivõidud on lausa muljetavaldavad. Kas see on teil kogu aeg nii olnud?
Jah, juba lapsena võitsin loosiga nõukogudeaegsetel laatadel, kuid näiteks Bingo piletitega pole siiani miskit märkimisväärset võitnud. Samas loosidest osa võttes on võiduõnne endiselt. Ju olen lihtsalt õnnelik inimene.
Kuigi olen võitnud esemeid, on elamuste, nagu kontserdid, teatrid ja puhkused, võit mulle palju tähtsam. Kõige meeldejäävam on seni olnud Lady Gaga kontserdi VIP-tsooni piletite võit, kuhu vedasin ka mehe kaasa. See oli talle väga suur elamus.
Mingit imet ei tasu loosiõnne taga näha, lihtsalt tasub olla avatud meelega, osaleda ja anda õnnele võimalus.
Kuidas puhkate?
Üle 20 aasta on mul alates sügisest täiesti töövabad nädalavahetused ja see on väärtus omaette. Varem polnud mul sellisest asjast aimugi. Nüüd puhkangi neid vabu nädalavahetusi kas koos mehe või perega aega veetes.
Tänapäeva kiire elutempo juures pean puhkuseks ka korrapäraselt kord kuus massaažis käike. See on aeg iseendale.
Mida lugeda eelistate?
Ma suur lugeja pole, aga kui, siis esoteerika raamatuid. Paar aastat tagasi sattusin reikist väga suurde vaimustusse ja võin kinnitada, et see on tõesti toimiv asi.
Nii võtangi teinekord lihtsate elutõdede meeldetuletuseks lugeda neid raamatuid. Midagi siin elus ei tasu võtta iseenesestmõistetavalt, vaid osata oma ellu kutsuda ja selles ka hoida.
Kaua olete olnud abielus?
Me pole Kristoga abielus, kuid elanud 16 aastat õnnelikus vabaabielus. Selle saladus on oskus teineteist kuulata, usaldada ja austada, anda hingamisruumi ja olla lihtsalt olemas.
Olen väga õnnelik inimene, mul on töö, mida armastan, ja maailma parim mees, kes mind armastab, ning meil on kaks vahvat last: poeg Karl ja tütar Kertu.
Elukaaslase leidsin enda kõrvale võibolla ka Kuma raadio tõttu. Kui üks noormees 16 aastat tagasi ööklubi Ekvaator avamispeol minuga tutvust tegema tuli, teadis ta mind just raadio kaudu, mina ei teadnud temast midagi.
Elu on ilus. Siiani olen rohkem olnud rahul olukordadega, kus minu nime ja nägu kokku ei panda, ning pidanud seda raadiotöö suureks võluks. Eks näis, kuis nüüd edasi! (naerab)
SILJA FELT
sünniaeg: 5. mai 1979
haridus: keskeri
töökoht: AS Kuma
elukaaslane: Kristo Valge
lapsed: Karl Valge (sündinud 2002), Kertu Valge (sündinud 2007)