Kiigelt kukkumine viis ratastooli

Birgit Itse
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lenna Leppoja ütlust mööda on poeg Siim harjunud, et ema ei saa joosta ega hüpata nagu tema. Küll meeldib Siimule emaga ratastoolis kaasa sõita ning aeg-ajalt proovib ta seda ka lükata.
Lenna Leppoja ütlust mööda on poeg Siim harjunud, et ema ei saa joosta ega hüpata nagu tema. Küll meeldib Siimule emaga ratastoolis kaasa sõita ning aeg-ajalt proovib ta seda ka lükata. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Paidelane Lenna Leppoja (30) kasvatab pisipoega ja ootab õhtuti rõõmsal meelel koju elukaaslast. Lenna usub, et tal pole jäänud mitte midagi tegemata, mis sest, et üle poole elust on ta veetnud ratastoolis.

Kooliaasta on lõppemas. Kabala kooli kaheksanda klassi õpilane Lenna Leppoja tuleb koolist, kus ta koos klassikaaslastega aitas ette valmistada järgmise päeva üheksandike tutipidu. Lõpetajate hulgas on ka tema vend. On 28. mai 1998.

Neli noort suundub suurele külakiigele, mis on Lenna ja ka paljude teiste külalaste lemmikkoht. Teismelisele Lennale meeldib kiikuda. Väga. Peaaegu igal õhtul naudib ta tuule tuhinat juustes ja kergelt õõnsat tunnet kõhus. Nii ei keela ta oma sõpru suuremat hoogu tegemast ka tol soojal ja päikselisel pärastlõunal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles