Maainimeste rahakotis vilistab tuul

Et kaardil oleks, mida kulutada

Kolmapäeva õhtul pärast tööpäeva väljuvad Päinurme poest töömehed Ants Prokopjev (vasakul) ja Peep Jakobson. Nad on ostnud natuke süüa ja kuuma õhtu kosutuseks mõne õlle.

Küsimusele, kui palju neil taskus sularaha on, ei oska kumbki vastata, sest nemad kuuluvad nii-öelda kaardimaksjate parteisse. Rahakottide inventuurist selgub, et paberraha pole kummalgi.

Jakobsoni rahakotis annavad tooni punast värvi mündid. Peo peal näpuga münte libistades hindab ta rahakoguseks natuke alla kahe euro. Prokopjevit münditasku üllatab ameeldivalt: seal on kolm kaheeurost münti.

Päinurmes pole Ants Prokopjevi ja Peep Jakobsoni selgitusel sularahaga midagi teha, sest peale kohaliku A&O kaupluse pole kuskil raha kulutada ja seal saab kaardiga maksta.

Eelmisel nädalavahetusel käis Jakobson off-road`ivõistlusel ja oli selle puhuks varem Põltsamaal automaadist natukene raha välja võtnud. «Kui üritustel käid, siis on sula vaja, sest seal ei saa enamasti kaardiga maksta,» põhjendab ta.

Päinurme külale lähim sularahaautomaat asubki Põltsamaa linnas, kuhu on 21 kilomeetrit.

Mis panga kaart taskus on ja kui kaugel on sularahaautomaat või pangakontor, mehi väga ei huvita. Kõige tähtsam on, et kaardil oleks raha, mida kulutada.

Prokopjev on SEB panga klient, sest võttis kunagi sealt laenu. Nüüd on laen makstud ja soovi korral võiks ta panka vahetada, kuid pole sellele kunagi mõelnud.

Jakobson hoiab oma raha Swedbankis. Miks just seal, ei oska ta öelda. Lihtsalt on nii juhtunud.

Pangakontorit on neile tarvis selleks, et kui kaart kaotab kehtivuse, saab sealt uue palstiktüki.

Pangakaarti saab

usaldada autoomanikule

Päinurme A&O kaupluse juhataja Imbi Tank teab rääkida, et päris ilma sularahata sealkandis hakkama siiski ei saa. Vahel juhtub, et internet kaob ära ja siis kaupluses kaardimakse ei toimi. See omakorda pahandab kliente ja siis saab juhataja sõimata. Oleks inimestel rahakotis natuke sularaha varuks, siis ei jääks ostud kunagi sooritamata.

Natuke sularaha läheb vaja ka siis, kui Päinurme külla tuleb kalaauto ja müüakse lahtist piima. Vahel tuleb lastel kooli raha kaasa anda ja siis on kaardiusku vanemad hädas. Tank tunnistab, et on sellistel puhkudel mõnele küla inimesele laenu andnud.

A&O kaupluses on võimalus Säästukaart plussiga sularaha välja võtta, kuid Tangi ütlust mööda pole seda ükski klient soovinud teha.

Tema tähelepanekut mööda arveldavad sularahaga rohkem vanemad inimesed. Kui neil linna asja pole, aga raha on vaja, usaldavad nad kaardi koos PIN-koodiga tuttavale, kes soovitud koguse raha seal välja võtab.

Samal ajal kui Tank Järva Teatajale Päinurme küla elu tutvustab, astub poodi sisse Märt Kuusik. Tal pole taskus ühtegi senti. Üksnes SEB pangakaart.

Kuusik ütleb naerdes, et kodus on tal vist üks euro. Tema meelest on sularaha tarvis siis, kui lähed bussiga sõitma. Kui Päinurmest Põltsamaale sularaha järele sõita, kulub bussiga selleks umbes kolm eurot ja autoga viis eurot.

Automaadi ees lookleb järjekord nagu nõukaajal

Neljapäeva ennelõunal avaneb Türil Grossi toidukaupluse juures vaatepilt, mis lükkab ümber kõik jutud, et sularaha pole enam tarvis. Kahe Rootsi panga automaadi juures lookleb pikk saba. Masinad ei saa hetkekski puhkust. Oma osa on siin kindlasti sellel, et on pensionipäev.

Üks raha väljavõtja on Oisu elanik Minni Kautlenbach. Ta käib Türil korra või paar kuus, kui on asjaajamist. Enamasti on asjaajamise kohaks apteek.

Kui Türile juba tulekut on, siis igaks juhuks võtab Kautlenbach ka mõne euro välja, sest mine tea, kus seda tarvis läheb. Palju ei tohi korraga võtta, sest see võib pätte ligi meelitada. Peamiselt kulub ta pension siiski Oisu kaupluses ja seal maksab ta kaardiga.

Kautlenbach märgib, et sularaha võib tarvis minna siis, kui keegi aiamaa traktoriga üle tõmbab või kui silguauto Oisu tuleb. Oisust Türile sõitmine pole talle probleem. Oisust väljub buss kell 14 ja kahe tunni pärast on tagasi. Paras aeg apteegis ja pangaautomaadis käimiseks.

Panka sunnib minema kehv internetilevi

Kui Järvamaal valitaks äärealaküla, oleks peapretendent Türi vallas asuv Rassi küla. Türile on sealt 25 kilomeetrit, millest suure osa moodustab käänuline kruusatee. Võhmasse on 18 kilomeetrit veelgi käänulisemat teed.

Rassi küla kõige vanem elanik on 79aastane Ülo Omann. Omanni selgitusel ei ole külas võimalik ilma autota elada, sest poodi ega kauplusautot pole ja bussiühendus on pehmelt öeldes kehv.

Sularahast tähtsam on Omannile kätte saada leib, sest hoolimata pikast elust pole ta kohanud inimest, kes raha sööks.

Sularaha läheb Omannil tarvis turul. Kaupluses maksab ta kaardiga ja maksed teeb kodus internetipanga kaudu.

Pangakontoris käis Omann viimati aprilli lõpus, kui EMT mobiilne internet Rassi külas streikima hakkas ja makse tuli kiiresti tasuda. «Nii ei jäänudki üle muud, kui autoga panka sõita,» sõnas ta.

Omann on Swedbanki klient, sest nõukogude ajal oli raha hoiukassas, millest sai kunagi hoiupank, sellest omakorda Hansapank ja siis Swedbank.

Seda, et mõni pank võiks Rassi küla elanikule teisest paremat teenust pakkuda, Omann ei usu. Üks pank kõik, üksnes kaardid on erinevat värvi.