Reinberg sõitis Türi ja Paide vahel, kui kuulis ragisevast raadiost, et Gruusia humanitaarmissiooniks pannakse kokku vabatahtlike rühma.

Kuid kes ja kus asja korraldas, jäi uudisest arusaamatuks. Veidike mõtlemist ja helistamist ning lõpuks sai Reinberg toru otsa Eesti reservohvitseride kogu nooremleitnandi Priit Heinsalu, kes andis talle kaks minutit aega põhjendada, miks just tema peaks kaasa tulema.

Ega Reinberg palju aega vajanud, sest soov oli kindel ja kogemusi jagus. Reinberg sõnas, et sõbrad on pannud talle naljatledes diagnoosiks laienenud südametunnistuse.

See tähendab, et ikka ja jälle tõttab Reinberg maailmale appi: Nõvale naftareostuses hulpivaid linde päästma või Manilaiule talgutele juttselg-kärnkonnade ehk kõrede elukohta korrastama.

Lennuk tõusis õhku järgmisel päeva õhtul ja võttis suuna 47 vabatahtlikuga koos Armeenia pealinna Jerevani.

Viieliikmelisele perele jäi ainult Niva

Pärast mõningaid sekeldusi, bussi ootamist ja tunde sõitu jõudsid eestlased lõpuks Gruusia pealinna Tbilisi. Väsinud, aga Reinbergi kinnitust mööda siiski täis tahet kohe millelegi käed külge panna.

See kiire asi pidi ootama, sest grusiinid soovisid eestlasi korralikult vastu võtta. «Kesklinnas suure tee ääres olid inimesed Eesti ja Gruusia lippudega, buss peeti kinni, kohal oli televisioon,» meenutas ta.

Eestlased olid Reinbergi ütlust mööda esimesed kohale jõudnud abistajad. «Grusiinid rõhutasid, et kui oluline oli see neile, et sinna tulime,» lausus ta.

Pealinn elas Reinbergi tähelepanekut mööda üsna tavapärast elu. Eriolukord paistis välja Venemaa käitumist hukkamõistvatest plakatitest ja rahvuslippudest, mis olid heisatud hoonetele, lehvisid korterite ja büroode akendest.

Reinbergile meenus väike tähelepanek: kui nad üritasid saada grusiinidega jutule vene keeles, teatasid nood, et seda keelt rääkida ei taha. Kui kuulsid, et tegu on eestlastest vabatahtlikega, suhtumine muidugi muutus.

Ja ükskõik, kust otsast jutt algas, lõppes see ikka grusiini küsimusega, kas venelane läheb riigist välja. «Ma polnud väga populaarne vastaja, sest ütlesin, et vaevalt ta välja läheb,» tunnistas Reinberg. «Nad lootsid, et maailm avaldab niipalju survet, et see siiski juhtub.»

Kui algul oli grusiinidel tegemist, et leida Eesti vabatahtlikele tegevust, oli poole nädala pärast olukord selline, et enam ei jõudnud kõike ära teha.

Esialgu komplekteerisid eestlased abipakke, hiljem hakkasid eri kohtades korraldama põgenike vastuvõttu.

Eestlased olid osavad koormate mahalaadijad ja asjade jaotajad. Ühes koolis, kuhu olid põgenikud elama paigutatud, jaotasid eestlased õhtul tekke ja patju.

Inimesed olid juba paar päeva istunud seal ilma milletagi. «Õhtul tulid perekonnad meid tänama,» meenutas Reinberg.

Oli tulnud ka üks mees kolme pojaga. Puistas südamelt, mis kõik koju maha jäi, kuidas ta oli koos lastega majapidamist arendanud, näitas ukse juures seisvat vana Nivat, millega nad sõja jalust pääsesid, ja ütles, et see on ainuke asi, mis neile on jäänud.

Umbes 500 inimesega põgenike telklaagris aitasid eestlased elu korraldada, ehitasid algelisi pesemisvõimalusi, jälgisid, et hädalised saaksid võrdselt abi.

Muidu lõunamaiselt temperamentsed grusiinid olid Reinbergi ütlust mööda laagris vaiksed ja endasse tõmbunud, üks naine lahistas kogu aeg nutta.

Niisugune meeleolu oli Reinbergi meelest täiesti oodatud. «Kõik, mis neil oli, mahtus arvatavasti voodi alla,» sõnas ta.

Maha olid jäänud loomad, kes ekslesid nüüd üksinda ringi, käes oli ka viljalõikuse aeg. Reinberg lausus, et nägi hiljem põhja poole sõites viljapõlde, mis olid põlema pandud. «Grusiinid mainisid, et kusagil oli süüdatud ka rahvuspark,» lisas ta.

Vabatahtlikega koos lendas Gruusiasse Kanal 2 ajakirjanik ja operaator. Just ajakirjanik oli see, kes viimase Gruusia-päeva hommikul haaras Reinbergil käisest ja küsis, kas hakkame Gorisse minema.

Mäeküljel seisvad tankid sihtisid linna

Linn oli venelaste kontrolli all, enne seda tuli läbida viis kontrollpunkti. Tbilisist jääb Gori umbes 75 kilomeetri kaugusele. Ajakirjaniku häda oli, et operaator keeldus või ei saanud kaasa tulla. Tal oli tarvis kedagi filmida.

Reinberg märkis, et linna pääs polnud kindel, pigem läksid nad proovima, kas läheb õnneks. Esimeses Vene vägede kontrollpunktis, mis paiknes Tbilisist napi 40 kilomeetri kaugusel, küsiti, kes nad on. Enne, kui nad said vastata, küsis vene sõdur ise, kas humanitaarmissioon.

Bussijuht noogutas ja bussil lasti edasi sõita. Siis läks rännak lihtsamaks seetõttu, et buss sattus kolonni lõppu, kus oli veel üks täpselt samasugune buss, ja kolonni ei peatatud üheski kontrollpunktis, kus seisid relvastatud sõdurid ja tankid.

Kolonn sõitis kohaliku haigla juurde, kus eestlased tegid juttu peaarstiga ja uurisid, kas on abi tarvis.

Peaarst arvas, et paari tunniga ei jõua tööd anda, ja saatis külalised linna vaatama. Vestlusest bussis olnud inimestega selgus, et need olid põgenikud, kes olid julguse kokku võtnud ja kodudesse naasnud. Nende hulgas oli rase naine, kes oli ilmselt otsustanud kodulinnas sünnitada.

Linn oli Reinbergi hinnangul masendavas seisus: aknad purustatud, igal pool klaasikillud, mõni maja põlenud, autod puruks sõidetud (ilmselt sõitis sõjatehnika korra üle ja korras). Aknaklaasides ja majaseintes oli märgata kuulijälgi. Ühe lasteaia juures vedeles suur pomm, mis oli lõhkedes purustanud ümberkaudseid hooneid ja süüdanud ühe elumaja korterid.

Kuigi haiglast öeldi eestlastele, et linnas on üsna rahulik ja venelane seal väga ei käi, nägid nad paari tunni jooksul ikkagi soomukeid ja veoautosid mööda sõitmas.

Reinberg tunnistas, et kõhe hakkas meeskonnal Gruusias rüüstatud tankiväeosa nähes. Eriti nad seal ringi ei liikunud, sest hoiatati, et koht võib olla mineeritud. «Eemalt mäeküljelt oli näha tanke, torud suunatud linnale, nad võisid sealt ka meid näha,» lausus ta.

(Kes soovib täpsemalt näha, mis Goris juhtus, võib otsida «Reporteri» leheküljelt üles kuueminutilise video – toim.)

Reinberg lausus, et Gruusias käik muutis paljuski tema mõtteviisi. Kui muidu inimene kuulab raadiost, loeb lehest, et kusagil õnnetuses või looduskatastroofis hukkus sadu inimesi, siis ta ei mõtle sellele rohkem. Aga kui sedasama olukorda näha, jõuab ka tegelikult pärale, kui palju selline asi mõjutab inimesi.

Lisaks mälestusele korjas Reinberg kaasa ühe meene – banaanikooresuuruse pommikillu, millele laseb Tallinnas graveerida «Venemaa tervitus Gruusiale. 2008» ja asetab kodus kapile.

KOMMENTAAR

Maia Džanelidze

Sain Gruusia-vastasest rünnakust teada televiisorist. Mul polnud seejärel kolm päeva üldse sidet ema ja vennaga (elavad Gruusias Senaki linnas, mille lähedal sõjaväeosa pommitati – toim). Need olid kolm väga rasket päeva. Lähedastega sain lõpuks ühendust hilja öösel. Nad ütlesid, et just kahe tunni eest lõppes rünnak.

Nende maja oli terve ja mu perekond jäi terveks. Rohkem pommitati sõjaväebaasi, kuid purustati ka linna. Hotell, pank ja veel mõni hoone olid kannatada saanud. Linna elu oli häiritud, sest seal oli üsna palju vene sõjaväelasi. Seal olid kontrollpostid ja mu lähedastel polnud võimalik pealinna poole liikuda. Tahtsin, et nad tuleksid minu juurde Eestisse, aga neil polnud võimalust linnast lahkuda.

Sugulased olid hirmunud, sest infot polnud ja linna ümber lendasid pommitajad.

Nad olid vihased Venemaa peale. Kuid mitte kõigi venelaste, pigem juhtide peale.

Praegu on olukord muutunud rahulikumaks. Senaki linnast venelased lahkusid ja inimestel on võimalus minna ka pealinna.

Mina tulin Gruusiast tagasi nädal enne konflikti algust. Olukord oli ka siis, juuli lõpul, juba pingeline, kuid keegi ei osanud karta, et venelane ründab.

Olen väga tänulik, et sain Eestis konflikti ajal palju infot ja Gruusiat toetati nii palju.