Haige inimene pääses napilt surnuks külmumisest

Laupäeva öösel vastu pühapäeva sõitis paidelane Kaspar Pokk Raplast koju, kui vahetult enne Järva- ja Raplamaa piiri vilgutas vastusõitev auto talle tulesid.

Pokk võttis hoo maha ja märkas natuke maad eemal tee ääres jalutamas meest, kellel polnud helkurit.

Kuigi kell oli juba kolm öösel, otsustas Pokk auto kinni pidada ja tagasi sõita, et mehele helkur kinkida. «Olen seda ennegi teinud, sest tean, kui palju on helkurist kasu,» sõnas ta.

Kui Pokk, helkur näpus, mehe juurde läks, sai ta kohe aru, et tegemist pole napsitanud külamehe, vaid inimesega, kes ei tohiks ilma saatjata ringi liikuda, veel vähem keset ööd. «Ta värises külmast ja ega ta saanud õieti räägitudki,» sõnas ta.

Pokk ütles, et igale küsimusele vastas mees «Ei tea», üksnes oma nimeks ütles Volli.

Et nooremapoolne mees oli ilmselgelt väsinud, ei julgenud Pokk teda omapäi tee äärde jätta. Peale auto alla jäämise ohule kartis ta, et Volli heidab lihtsalt lageda taeva alla puhkama, aga väljas oli nii külm, et hommikul poleks temast ärkajat enam olnud.

Pokk teab, et Türil on erivajadustega inimestega kodu, ja kahtlustas kohe, et küllap sealt noormees plehku pannud ongi. Ta helistas politseisse ja kuigi sinna polnud kellegi kadumisest teada antud, tulid politseinikud kohale ja toimetasid segaduses noormehe Türi Kodusse tagasi.

Türi Kodu juhataja Liis Pärnala ütles, et kõnealune noormees on varemgi minema jooksnud, ükskord isegi Tallinna jõudnud.

Kui Türi Kodusse kolimise järel olid plehkupanekud sagedased, siis viimasel ajal pole neid enam olnud. «Arvasime, et ta on siinse eluga harjunud ega taha enam ära minna,» lisas ta.

Pärnala selgitas, et kevad on nende elanikele raske aeg ja näiteks erinevalt talvest üritavad nad siis rohkem maailma avastama minna.

Kuigi Türi Kodus elavad nii vaimupuude kui ka psüühikahäirega inimesed, pole Pärnala selgitusel õigust nende vabadust piirata. «Meil pole kõrget aeda ja me ei tohi inimesi lihtsalt luku taha panna,» ütles ta.

Pärnala lisas, et inimeselt saab vabaduse võtta üksnes kohus, mitte sotsiaaltöötaja.

Türi Kodu elanike turvalisuse eest seisavad hea hooldajad, kuid et iga elaniku kohta pole ühte hooldajat, juhtubki nii, et psüühilise erivajadusega inimesed lähevad jalutama ega leia tagasiteed.

Pärnala selgitas, et laupäeva öösel vastu pühapäeva kaduma jäänud noormehest ei andnud nad politseile teada seetõttu, et ta oli hiilinud välja öösel.

Pärnala kinnitas, et nad teevad kõik võimaliku, mis jääb seaduse piiresse, et ühegi kliendiga ei juhtuks nii nagu möödunud nädalavahetusel, kuid tuleb arvestada, et öösel on ühe tegevusjuhendaja kohta 30 klienti.

Pärnala sõnas, et kord, kui ta oli öö läbi autoga klienti otsinud, tuli ta mõttele teha Türi Kodu inimestele kollased helkurvestid, mille seljale on trükitud telefoninumber.

Pärnala palubki inimesi, kes näevad Türi Kodu helkurvestiga inimest hädas, helistada sellel numbril. Pärnala lisas, et kui klient hiilib minema öösel, siis ta loomulikult ei pane helkurvesti selga.

Kui on näha, et tee ääres hääletab inimene, kes pole vaimselt terve, siis tema sõidutamine kodukohast kaugele pole Pärnala meelest heategu. Selle asemel tuleks helistada politseisse.

KOMMENTAAR

Rünno Lass

Koeru hooldekeskuse juhataja

Tegemist on väga tõsise asjaga ja selle eest pole kaitstud ükski hooldekeskus.

Olen selles valdkonnas tegutsenud paarkümmend aastat ja paar korda on juhtunud samamoodi.

Viimane kord helistati Põltsamaa politseist ja öeldi, et meie inimene on nende juures. Kergendus oli nii suur, et mul hakkasid pisarad voolama.

Et midagi sellist ei juhtuks, on esiteks vaja head personali, kes suudavad probleeme ennetada. Kui siiski nii juhtub, on vaja kogukonna toetust. Koerus on juba sellest aru saadud, et ka meie oleme osa siinsest kogukonnast. Meil on näiteks kohalike jahimeestega kokkuleppe, et kui inimene on kadunud, võime otsimisel nende abile loota.