Albu teatrisuve uuslavastuse esimene pilet läheb müüki pealinnas

Albu vallavanem ja projektijuht Kalju Kertsmik kohtus Urmas Lennukiga nädalavahetusel, mille tulem oli, et seekord läheb lavastusmeeskond end tutvustama pealinna. «Oleme 7. aprillil Piip ja Tuut teatri ja mängumajas, müüme esimese pileti ning pakume kõrvitsasuppi ja peedi-kitsejuustupirukat, mida valmistab Albu toiduait ka kogu suve,» täpsustas ta.

Kertsmik lisas, et projekti esialgne, tööpealkiri oli «Tõe ja õiguse» I osa põhjal «Vargamäe lapsed», aga nüüd on lavapealkirjaks saanud «Vargamäe unistaja» (Andrese lugu). «Etendub see juulis ja augustis Vargamäe rehetares, kokku on 12 etendust,» täpsustas ta.

Et pealtvaatajaid mahub korraga rehetarre 130, soovitas Kertsmik piletiostuga kiirustada. «Hinnaks kujuneb projekti järgi 17,50 kuni 18 eurot,» lisas ta.

Osatäitjaid on tükis neli: Andrest mängib Vanemuise näitleja Ott Sepp, Marit vabakutseline näitleja Liisa Pulk, Krõõda ossa tuleb teleseriaalist «Naabriplika» tuntud Von Krahli näitleja Loore Martma. «Pearu osatäitjaga läbirääkimised veel käivad,» lisas Kertsmik. «Kunstnik on Anni Rajas nukuteatrist.»

Albu vallal ja SA A. H. Tammsaare muuseumil Vargamäel on see 17. teatrisuveprojekt vedada.

Sellega seoses käivad mõtted otsapidi juba järgmises suves. «Oleme kunstnik Pille Jänesega pidanud plaani koostada 2015. aasta suveks ulatusliku näituse «17 suvist hetke». «Näituse paneme üles Albu mõisa, see peaks olema suur äratundmisrõõm, eriti neile, kes on ära vaadanud kõik teatriprojektid,» lisas Kertsmik.

VARGAMÄE UNISTAJA

Tekst ja lavastus – Urmas Lennuk

Kunstnik – Anni Rajas

Helikujundus – Loore Martma

Osades Ott Sepp, Loore Martma, Liisa Pulk

Etendused: 18.–20. juuli, 23.–27. juuli, 31. juuli, 1.–3. august.

Urmas Lennuki mõtteid

Kui varem tundus, et kõigis neis tegelastes on palju lapsemeelset, siis asja kokku kirjutama asudes avastasin, et painab ikka rohkem see Andrese jõuline unistaja pool.

Mis sunnib ühte inimest minema sõna otseses ja kaudses mõttes rappa ja kujutlema seda mingi õitsva paradiisiaiana.

Ega see aastakümnete-tagune lugu, mis Vargamäe Andresega juhtus, ole tegelikult üldse võõras. Me oleme kord juba selline lootuste ja unistustega täidetud rahvas. Mõned lihtsalt unistavad realistlikumalt.

Seega muutus ka pealkiri, milleks on nüüd «Vargamäe unistaja». Mõte hakkas juba pihta sellest, kui Andrese osatäitjaga (Ott Sepp) jagasin oma tähelepanekuid.

Pärast üht telefonikõnet lõin uuesti Tammsaare «Tõe ja õiguse» I osa lahti ja iga koht, kust raamatu avasin, hakkas kõnelema just selles kontekstis.

Mis sellest Vargamäest saada võiks? Kõik need trafaretsed aforismid, et lastel parem saaks ja teed tööd, näe vaeva... Hakkasid korraga kõnelema hoopis teise nurga alt. Unistamine nõuab julgust.

Kui meenutada teose algust, siis on igati põhjendatud Krõõda küsimus – miks just see koht? Ja vastus on nii mulle kui paljudele teistele tänapäeva eestlastele nukralt omane: see koht on meile jõukohane.

Aga ometi ei mõtle me hommikuti ärgates, et oi kui vaesed me oleme. Ei mõelnud Andres, ei mõelnud Krõõt. Ammugi ei mõelnud seda Mari. Ei mõtle meiegi. Tahtmine luua oma kodu, võttes selleks kaela laenukoormuse – nagu kodumäng lastel. Unistav Andres, kelle seda poolt on väga harva ja arglikult puudutatud.

Pearu, kelle käitumist on Tammsaare küll romaanis lahti kirjutanud, kuid kelle siiramad motiivid pole sageli laval kajastust leidnud.

Krõõt kui soosse eksinud võõras, kes oma vaikiva nõusolekuga Andrese jõupingutusi pealt vaatab. Mari, kes öösiti voodis nutab, samal ajal kui Andres eestoas oma jumalaga kõneleb. Kui palju on neis tegelastes seda kaunist ja suursugust leppimist maailma, kõiksuse, Vargamäe ja kui kujundlikuks minna – siis Eestimaaga.