Ausalt öeldes on seda raske uskuda selle taustal, et kodanikualgatus «Teeme ära!» hindas Eesti metsades vedeleva prügi mahuks ligi 10 000 tonni. Seda on rohkem kui kahe Olümpia hotelli suuruse majalahmaka jagu.

Järvamaagi pole prügimurest puutumata. Laupäevane prügikaardistus näitas, et ka meil sai punkte kaardile ligi 250. Ega kõiki nurgataguseid üks auto ühes vallas läbi sõita jõudnudki. Kuidas siis inimesed metsa all vedelevat prügi ei märka?

Uuringust selgus, et tegelikult hindasid vastanud suureks just sõidukite keskkonnamõju. Nad on märganud, et tänaval on üha rohkem autosid, linnade õhusaaste ja ka müratase on suurenenud ning üsna tihti peab istuma ummikus.

Urbaniseerunud inimene ei näe, et metsa all vedeleb tonnide viisi prügi – muide, prügi ei jaluta sinna ise, ikka inimene saastab loodust.

Küsitletud leidsid hoopis, et kodukoha veekogude seis on paranenud. Ei tea miks siis Järva Teataja kaardistuskogemus näitas, et kraavides vedeleb üsna palju prahti. On kummaline, et inimesed räägivad keskkonnamõjudest ainult linnas, aga unustavad päris looduse. Ehk ei käi nad seal enam või käivad ainult prügi maha panemas?

Kodanikualgatus «Teeme ära!» on igati tervitatav. Metsa totaalselt puhtaks küll ei saa, sest ikka jagub lolle, kes kasutavad loodust prügikastina (meenutagem või kampaaniat «Tee puhtaks!»: mida rohkem vabatahtlikud teepervi koristasid, seda rohkem inimesed sinna kodust rämpsu tassisid). Kuid ehk aitab see jälle meelde tuletada looduse väärtust ja õrnust.

Meie puutumatu ja kaunis loodus, mille üle nii uhked oleme, võib kaduda. Seda on juhtunud teistes riikides. Nagu meenutas «Teeme ära!» toimkonda kuuluv Kadri Allikmäe, pidi ta Prantsusmaal olles sõitma naaberriiki, et näha metsa, mis tegelikult oli hoopis nagu muuseum, kus tohtis jalutada ainult lintide vahel.

Laastavat eluviisi jätkates võime ka Eestis peagi jõuda samasse olukorda.