Riburada kestvad koolide lõpuaktused on vallandanud abiturientides üksmeelse kergendusohke. Küll mitte väga sügava, sest enne kui suvi võib alata, tuleb veel ajada joonde asjad uue kooliga, kus edasi õppida.

Tänases lehes avalikustavad edukad lõpetajad valemi, mis on neil aidanud saada häid tulemusi. Üks nippidest on oskus tunda õpetaja tugevaid ja nõrku külgi ning neid osavalt ära kasutades kirjutada sobivaid kodutöid. Kui vajalikud teadmised on hoolikalt pähe õpitud ning kombe ja korra kohaselt ette kantud, tulevad ka head tulemused.

Gümnaasiumis hästi toime tulnud noored avastavad ülikooli minnes üllatuseks, et päheõppimisest on vähe. Proovikiviks võivad kujuneda juba sisseastumiskatsed, mis nõuavad iseseisvat mõtlemist. Kõrgkoolis võib kõva põrutus tulla õppejõult, kes üritab panna noori kaasa arutlema, külvates sellega segadust ja õudu.

President lausus eile kõrgkoolilõpetajatele: edukuse üks paradokse seisneb selles, et neist vahendeist, mis on viinud tippu, ei piisa enamasti seal püsimiseks.

Sama võiks öelda ka keskkoolist kõrgkooli suundujatele: senised oskused võivad jääda puudulikuks kohas, kus tuleb endal mõelda, arutleda.

Ülikool üritab panna mõtlema. «Anname teile materjali, teie töötage sellega,» veenis praegu surnud professor Evald Saag noori, kui need loengus pahandasid, et õppejõud ei seleta kõike üksipulgi ära.

Saagi meelest olnud inimesed varem ärksamad kui praegu, sest voodites valitsesid satikad, kes ei andnud liialt palju une– ja lesimisaega. «Maailma peab teinekord raputama, nii nagu inimesed oma satikatega särki raputasid, et asjad jälle korda läheks,» ütles ta.

Ehk võiks natuke raputada ka keskkooli õppekava, et panna noori omandama oskusi, mis aitavad elus mõelda ja vähemate vapustustega taibata, et päris elus ei hinnata päheõpitut ega anta järeltöö võimalust.