Muistsest ajast peale on eestlased süüdanud jaaniõhtul kõrgematel kinkudel tuled ning noored ja vanad on kogunenud nende ümber lõbutsema.

Alates 1934. aastast tähistame jaanilaupäeval võidupüha. Võidupüha mõte on selge: meenutame kõiki neid võitlusi, mis eesti rahvas on oma ajaloo vältel pidanud.

Eriti tuletame võidupühal meelde suurimat võitu, mille saavutasime Vabadussõjas Võnnu all 1919. aasta jaanilaupäeval.

Mõtleme kõigile võitudele

Võit Vabadussõjas, iseseisvus ja vabadus ei tulnud kergelt. Peame meeles pidama, et oleme saavutanud vabaduse üksnes suurte jõupingutuste ja ohvritega.

Võidupüha ongi päev, mis peab seda meile meelde tuletama põlvest põlve, alati ja igavesti. See on päev, mil ammutame minevikuvõitlustest uut jõudu tulevikuks.

Et kui peaks vajadus tulema, suudaksime kodupinda ja vabadust kaitsta sama edukalt, nagu tegid seda meie kangelaslikud esivanemad Võnnu all. Selles seisab võidupüha mõte ja tähistamise tähtsus.

Aga mitte ainult võite väliste vaenlaste üle ei tuleta me võidupühal meelde. Niisama tähtsad ja kaalukad on ka need võidud, mida oleme saavutanud rindel oma nõrkuste ja puuduste üle rahvuslikke huve isiklikest ja erakondlikest kõrgemale seades.

Võidupüha on Järvamaal alati vääriliselt tähistatud, eriti ulatuslikult pühitseti seda 70 aastat tagasi – aastal 1936.

Ettevalmistused algasid juba varakult. Lisaks sellele käis ka kodukaunistamise aktsioon, mis ei piirdunud ainult kaunimate kodude väljavalimisega, vaid selle käigus korrastati ja haljastati kõik rahvakogunemise platsid ja ehitati hulgaliselt võidutule altareid.

Pidupäeva alustas kirikukellade helin

Pidupäev algas üle riigi kell kuus kirikukellade helistamise ja lippude heiskamisega. Edasi kuuldu ja ajakirjanduse vahendusel 70 aasta tagusest võidupüha tähistamisest Järvamaal.

Maakonnakeskuses Paides algasid pidustused nagu kogu riigis kell 6 kirikukellade helistamise ja fugasside laskmisega.

Kui kohale jõudis presidendi süüdatud tuli, anti see edasi tuleviijatele, et toimetada see maakonnas 80 kohta. Muide, sel õhtul süüdati tuled ka äsja tähistatud Merja ja Vahastu linnamäel.

Edasi järgnes Paides tammede istutamise tseremoonia. Kuhu tammed istutati, pole senini õnnestunud välja selgitada. Küll on teada, et istutati kuus tamme.

Seda tegid Järva Ajutise Maavalitsuse esimees W. Wessart, Kaitseliidu Järva maleva pealik Prees, Paide linnavalitsus nimel Trossi, tuletõrje nimel Viidalepp, Rahvamaja Ehitamise Komitee nimel Naaris ja Isamaaliidu nimel W. Wessart.

Samas andis rahvamaja ehitamise komitee esimees Wessart tõotuse püstitada langenute mälestuseks mausoleum.

Mida selle all mõeldi, sellest annab teada 1936. aasta 22. mai Vaba Maa: «Võidupüha pühitsemise nõupidamisel Paides kerkis üles mausoleumi ehitamine Paides rahvamaja juure, mis püstitati vabadussõjas langenute mälestusmärgina. Mausoleumis põleks igavene tuli. Ehitus tahetakse viia lõpule 2. aasta jooksul.» Kuid muutunud olude tõttu jäi see püstitamata. Õhtul kella 21 koguneti rahvamaja aeda aktusele. Aktuse avas linnapea Pärli ja 1600 kuulajale pidas kõne Viidalepp.

Pidupäeva lõppu tähistasid kell 22 kolm pauku patareilt.

Türil algas päev kirikukellade helistamise ja pasunakoori koraalihelidega. Kell 11 oli kirikupargis vabaõhujumalateenistus.

Sellele järgnes pärja asetamine ausambale, mille ümber olid üles rivistatud noorkotkad ja kodutütred. Õhtused pidustused algasid seltskondlike organisatsioonide rongkäiguga läbi linna kirikuparki, kus algas päeva pidulikum osa – rahvapidu kireva eeskavaga. Õhtu avas linnapea A. Viirmaa.

Võidutuled süüdati oma altaritel

Pärast ettekandeid järgnes võidutule süütamise tseremoonia selleks linnavalitsuse ehitatud võidutule altaril, kus igal võidupäeval kuni okupatsioonini hakati võidutuld põletama.

Võidutule ümber koondunud 1550 inimesele pidas kõne Kaitseliidu Türi malevkonna propagandapealik J. Laretei. Rahva tantsule järgnes rakettide laskmine ja tulevärk.

Koerus lepiti võidupüha tähistamisel sel aastal veel vana lõkkeplatsiga, kuid eeldatavasti valmis siingi enne sõda oma võidutule altar, nagu on lugeda 1938. aasta 13. juuni Järva Teatajast. «Võidutule altar Koeru. Praegu on paekividest üleslaotud riit võidutule põletamise kohaks.

Uus altar ehitatakse parki endise kreeka stiilis aiamaja asemele. Koht asub pargi peatee lõpus koolimajaga vastastikku. Majakese katust kandvad postid tahetakse jätta alles, lühendades neid ainult ja asetades neile kausikesed tulede paigutamiseks.

Postivahelisele osale aga ehitatakse kuuekandiline betoonist altar Võidutule põletamiseks. Altari ja postide vaheline põrand valatakse samuti betoonist».

Kohalikud organisatsioonid avasid võidupühal korrastatud Põikva võiduhiie ja püstitasid sinna võidualtari.

On teada ka võidupüha pühitsemise kava Allikult, kohast, mida nüüd tunneme rohkem endise Oisu vallana. Kava kohaselt pidid olema rongkäigud küladest vallamaja juurde koos järgneva rahvuslippude õnnistamisega.

Lauljad ja tantsijad näitasid õpitut

Rongkäigus pidid olema ka vanad eesti malevlased. Pärast päevakohast kõnet oli kavas süüdata võidualtaril tuli, mälestada langenuid ja kanda ette massideklamatsioone. Eeldatavasti nii see ka oli.

Isamaaliidu Nõmküla ja Naistevälja–Tammsalu osakonna korraldusel oli võidupühal Reineveres rahvuslippude õnnistamine. Samas oli ka ühine võidupüha pühitsemise aktus ja võidutulede süütamised.

Kuidas tähistati võidupühal Aravetel, selle kohta puudub mul teave, kuid Aravetel tehtu tumm tunnistaja, ainuke maakonnas säilinud ning restaureerimist ja muinsuskaitse alla võtmist vääriv võidutule altar räägib enda eest ise.

Rahva suhtumist võidupüha tähistamisse näitab arv 80, kohad, kuhu tuli saadeti–viidi organiseeritult. Teisalt oli see haridus–, karskus– jt seltsidele ning lauljatele, tantsijatele ja pillimeestele aastase töö näitamise koht. See oli vabariigi aastapäeva kõrval teine üritus, mille õnnestumise nimel talv läbi õpiti ja harjutati.

Süütame siis ka tänavu jaaniõhtul suured võidutuled, et nende ääres jätkuks aega eesti rahva minevikuvõitlusi ja ajaloolisi võite mälestada ning tulevikule mõelda.