Sotsiaalministeeriumi ja Tartu Ülikooli kliinikumi uuring näitas, et suur osa vigastustest tekib kodus, liikluses, koolis või sportides.

Sotsiaalministeeriumi abiministri Peeter Laasiku ütlust mööda kinnitas uuring juba teadaolevaid tõsiasju. «Selgus, et 40 protsenti vigastustest saadi kodus, veerand vigastustest oli seotud spordiga, neist omakorda ligi 40 protsenti tekkis kehalise kasvatuse tunnis või treeningul,» selgitas ta.

Ennetuseks tuleb koguda teadmisi

Õnnetusjuhtumid ja vigastused juhtuvad sagedamini noorukite, tööealiste elanike, laste ja meestega.

«See näitab, et ennetusmeetmetega on võimalik palju ja kiiresti ära teha, et ära hoida vigastusi ja võita inimelusid,» sõnas Laasik.

Veebruarist aprillini korjas Tartu Ülikooli kliinikumi traumapunkt andmeid 5110 vigastusega lõppenud juhtumi kohta.

Päevas pöördus traumapunkti keskmiselt 57 inimest. Välja jäid eriti rasked juhtumid, kus kiirabi viis vigastatu otse intensiiv–, statsionaarravi või teistesse raviasutustesse. «Et raskemad juhtumid jäid välja, oli joobeseisundis saadud vigastuste hulk vaid kuus protsenti,» ütles Laasik. «Samas oli vägivaldsetest vigastustest 30 – 50 protsenti tekkinud joobes inimestega.»

Uuring testis Euroopa Liidus kasutusele tulevat vigastuste klassifikaatorit. Sotsiaalministeerium töötab tulemuste põhjal välja vigastuste registri, et riigil tekiks võimalus tõhusamalt vigastusi ennetada.

Sotsiaalministeeriumi info– ja analüüsiosakonna juhataja Kaja Kuivjõgi ütles, et Eestil on küll olemas statistika, kui palju inimesi õnnetustesse satub või neis hukkub, kuid seda, kes nad täpsemalt on, me ei tea.

«Piisava täpsusega ei tea me sedagi, kuidas ja millistel asjaoludel õnnetused ja vigastused tekivad,» lisas ta.

Kuivjõe märkis, et registri kaudu saab riik teada, kellega õnnetused juhtuvad: on nad vaesed või rikkad inimesed, töötud või töötavad, elavad nad maal või linnas.

Nii võimaldavad registri andmed otsustada, milliseid ennetavaid tegevusi vajab üks või teine sihtrühm ja piirkond.

Surm tabab tööealisi

Kuivjõe ütlust mööda koorus uuringu käigus ka mõtteid, kuidas klassifikaatorit täiendada ning vigastuste kohta käivat teavet paremini korraldada ja koguda.

Eesti edastab oma ettepanekud Euroopa Liitu sügisel.

2003. aastal suri Eestis vigastuste tagajärjel 1776 täiskasvanut ja 40 last. Täiskasvanud pöördusid vigastustega arsti poole 150 701 ja lapsed 31 506 korral, haiglaravi vajasid nad vastavalt 13 617 ja 2500 korral.

Vigastuste tõttu jäi püsivalt töövõimetuks 1129 inimest, puue määrati 959 inimesele.

Eestis on suurimad surmapõhjustajad liiklusvigastused, alkoholimürgitused, enesetapud, tapmised ja uppumised. Iseloomulik soodustav asjaolu on seejuures täiskasvanute puhul enamasti alkoholi liigtarvitamine.

Vigastused on sage surmapõhjus kuni 45 aastaste hulgas, mistõttu ühiskond kaotab palju tootlikke aastaid aktiivses tööeas elanike hukkumise tõttu.

SKP alusel arvutatuna oli ühe hukkunu keskmine kulu ühiskonnale Eestis 2001. aastal miljon krooni, aga kogu kahju ühiskonnale 1,94 miljardit krooni, mis moodustas SKPst ligi kaks protsenti.

Maailma tervishoiu organisatsiooni andmetel sureb igal aastal vigastuste tagajärjel 3,5 miljonit inimest. Umbes sama palju inimesi muutub täielikult töövõimetuks ja kümneid kordi rohkem inimesi saab eluaegse tervisekahjustuse.