Vabadussõda põimub läbi ühe pere loo

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
17aastane Alfred Elbrec­ht Vabadussõjas.
17aastane Alfred Elbrec­ht Vabadussõjas. Foto: Erakogu

Kui paidelanna Ilona–Illi Harrik luges paari aasta eest lehest üleskutset «Vabaduse Risti vennad – Eesti Wabariigi eliit», millele olid lisatud 361 teadmata saatusega ordenisaaja nimi, leidis ta nende seast onu Alfredi.

See ajendas teda kirja panema oma pere lugu. Õnneks on säilinud hulk fotosid, millele proua Ilona nüüd tekste juurde lisab, et vanadel piltidel inimesed noorematele põlvedele elavaks muuta.

Vanaisa Mihkel

Minu vanaisa Mihkel on pärit Valgast saksa soost käsitöölise perest. Tema abikaasa Anna-Karoliine on lätlane.

Mihkel läks koos naisega Venemaale, kus ta töötas aastaid mõisavalitsejana, siis viinaköögi meistrina. Vanem poeg Hugo õppis sõjakoolis ja temast sai kaadrisõjaväelane. Sündisid veel tütar ja poeg, kes surid väikelapseeas.

Nad käisid ka kodumaal. Mihkel ostis Järvamaale Kabalasse talu. Siin sündisid perre poeg Arnold (kellest hiljem sai samuti kaadrisõjaväelane) ja Alfred ning tütred Anna (minu ema) ja Olga. Pere elas põhiliselt Kabala talus.

Ema mälestused algavad aastast 1905. Siis lasti Kabalas maha talumehed, kes tõusid üles mõisa vastu. 1906.-1907.aastal olid nad veel Venemaal, kus isa Mihkel juhtis viinavabrikut. See oli ilmselt viimane kord, sest ajad muutusid rahutuks.

Et Mihkel oli ettevõtlik mees, ostis ta Tallinna maja ja avas optikakaupluse.

Onu Hugo

Hugo oli Vene armee kaadrisõjaväelane. Minu ema jutustas perekonna külaskäigust tema teenistuskohta Gatšina lennuväe polku 1912. aastal.

Hugol oli kahekohaline ja kahetiivaline pealt lahtine lennuk. Ta tegi kõigile vendadele ja õdedele õhusõidu. Selga tuli panna kasukas ja pähe läkiläki. Reisija kinnitati veel rihmadega. Õhus oli olnud uhke vaade, aga väga külm ja vinge tuul.

Pärast sõda tuli Hugo kodumaale jätkates siin sõjaväes. Hugo eraelu kohta minul andmed puuduvad.

Teada on, et 1940. aastal lasti ta Tallinnas selja tagant maha: et ta töötas luures Peterburi lõigus, tundis sisse tulnud Vene luure ta ära.

Onu Arnold

Arnold sündis aastal 1896. 1917. aastaks oli ta lõpetanud sõjakooli ja läks koos vend Alfrediga sõtta. Nad olid soomusrongi peal.

Pärast sõda teenis Arnold kaadriohvitserina. Ta abiellus Nõmmelt pärit neiu Anniga. Nimede eestistamise kampaanias võttis ta uue perekonnanime Edussaar.

Sõja puhkedes jäi Arnold uskuma venelaste lubadusi sõjaväelastele ja keeldus ära sõitmast koos noorema venna ja vanematega (perekond kasutas ära oma saksa päritolu ja emigreerus Saksamaale).

1941. aastal Arnold arreteeriti ja ta jagas teistegi ohvitseride saatust soolakaevanduses, kuhu ta ka suri.

Abikaasa Anni jäi maha laste Consuelo, Arnoldi ja Elleniga.

Consuelo töötas õpetajana. Nüüd oli ta noorsoole «ohtlik». Koolis paigutati ta raamatukoguhoidjaks, kus ta töötas kuni pensionini. Consuelo abikaasa saadeti Siberisse teise küüditamislainega, tema tuli tagasi amnestiaga.

Poeg Arnold saadeti asumisele, sest ta õppis sõjakoolis. Tagasi tulles ei tahtnud Arnold kunagi asumise ajast rääkida. Abiellus õpetajaga koolist, kus õde tööl oli. Töötas Tarbeklaasis. Tema peres kasvas kaks poega, kes praegu elavad Tallinnas.

Tütar Ellen oli isa Siberisse saatmise ajal koolitüdruk, kes elas isa äraviimist raskelt üle. Ellenil on kahest abielust kaks tütart. Ellen elab praegu Tallinnas.

Onu Alfred

Alfred on sündinud 1901. aasta veebruaris, sõtta läks ta 17aastaselt. Koos venna Arnoldiga oli ta soomusrongimees. Alfred sai hulljulguse ja vapruse eest Valgetähe Risti. Järgmisel pildil on ta pärast lahingute lõppu juba Valgetähe Risti kavaler.

Onu jätkas õpinguid ja lõpetas Prantsusmaal ülikooli. Mingi aeg oli ta tööl välisministeeriumis, täites atašee kohuseid Prantsusmaal.

Alfredi abikaasa oli Estonias näitlejanna. Perekonnainimesena loobus ta tööst välisministeeriumis ja temast sai ärijuht isa optikafirmas. Sõja puhkemise järel emigreerus ta koos vanematega Saksamaale.

Poliitikas osalenuna oli Alfredil ülevaade olukorrast ja ta püüdis veenda ka vend Arnoldit ära sõitma, kuid Arnold, tundes end õige mehena, keeldus hoolimata asjaolust, et Hugo oli tapetud.

Alfred kutsus kaasa ka õde Annat perega, kes samuti keeldus.

Saksamaal mattis Alfred aastal 1945 isa. Saksamaalt läks ta koos emaga edasi Kanadasse, elades Kanada prantsuskeelses osas. Aastal 1947 mattis ta ema.

Onu Alfredi usaldust võita oli raske. Kirjutasin talle mitu korda ja saatsin perepildid, millel on ka minu ema (tema õde).

Alles siis jäi ta uskuma, et tegemist pole lõksuga, mida venelased kasutasid (inimesed meelitati tagasi kodumaale ja saadeti siis Siberisse nagu sõjakurjategijaid).

Selleks ajaks oli Alfredi tervis väga halb. Viimase postkaardi sain temalt 1963. aasta juulis. Ta kirjutas, et on üksinda, vasak jalg on paremast kaks korda jämedam, vaevavad pidevad valud ja et ta läheb järgmisel päeval haiglasse.

Mis sai tema Valgetähe Ristist, ei tea.

Ema Anna

Vanaisa Mihkel püüdis anda oma lastele parima võimaliku hariduse. Anna on sündinud 1902. aastal, ta pandi viieaastaselt eelkooliõppesse, edasi reaalgümnaasiumi, mille ta ka lõpetas.

Oma tulevase mehega sai Anna tuttavaks omas kodus. Oskar Kilgas on sündinud 1896. aastal Raasikul Kaersoo küla Vainu talus.

Tema kaks vanemat venda said Vabadussõjas surma, nende nimed on jäädvustatud Raasiku mälestusmärgile. Isa oli aega teeninud Vene armees kartograafiaosakonnas.

Revolutsiooni ajal tuli ta tagasi kodumaale ja jätkas teenistust Eesti sõjaväes, kus sai tuttavaks vendade Elbrechtidega. Nii kutsuti ta külla, kus kena peretütar võitis tema südame.

Oskar otsustas jätkata õpinguid Tartu Ülikooli loomaarsti teaduskonnas. 1921. aastal abiellus ta Annaga, kes oli siis 19aastane. Noored elasid Tartus kuni õpingute lõpuni.

Seejärel töötas Oskar ühe aasta Märjamaal, siis pakkus Keila linn talle loomaarsti kohta, nii kolis pere Keilasse, kus isa töötas kuni 1949. aastani.

Edasi töötas ta tihti nime muutvas põllumajandusministeeriumis kuni 1969. aastani. Põdedes tõsist kutsehaigust ja tüdinenud sagedastest komandeeringutest, valis ta südamelähedamase ravitöö.

Sellest aastast kolis pere Nissi, kus isa töötas pesionini. 1975. aastal matsime ta Nissi kalmistule.

Emale ei meeldinud venepärane nimi Anna. Nii lasi ta abiellumisest saadik end kutsuda Anny, dokumente ta ei muutnud.

Ema Anni ei käinud tööl. Kuni sõjani polnud see prestiižne, hiljem ei osanud ta enam oma elu muuta, nii oli ta harjunud koduperenaise rolliga. Ema suri 1992. aastal.

Tädi Olga

Olga on sündinud 1903. aastal. Ta oli pere pesamuna ja ema pailaps, kes ulakustes kunagi süüdi ei jäänud. Olga pandi õppima Lenderi gümnaasiumi: tüdrukutel olid erinevad iseloomud ja isa arvas, et on õigem, kui nad on erinevas koolis. (Minu ema mälestuste järgi õppis seal tüdruk, kellest sai Marju Lauristini ema, ja nad olid sõbrannad.)

Olga oli oma vendade kaudu tutvunud kena sõjaväelasega. Minu ema mälestuste järgi isa igati soosis seda.

Olga abiellus sõjaväelasega. Neil oli kaks poega. Viimasel hetkel õnnestus nende perel Soome põgeneda; pojad oli Olga varem minema saatnud, kuid laev sattus pommirünnaku alla ja poiste saatus on teadmata.

Kuhu nad jäid?

Teadmata on 189 Vabaduse Risti kavaleri saatus, sh kümne järvalase oma.

Augjärv, Leonhard-Theodor, sünd 03.07.1896 Käravete v, elas 1920 Lehtse v.

Luik, Richard-August, sünd 05.12.1882 Paide, asus 1941 Saksamaale.

Oehren, Erich-Bernhard, sünd 23.03.1897 Paide, elas 1938 Tallinnas.

Pakk, August, sünd 29.01.1896 Kabala v, oli 1920 Poolas.

Reinart, Martin, sünd 09.11.1897 Särevere v, läks 1944 Saksamaale?

Sarapuu, Reinhold, sünd 06.08.1891 Ambla v, oli 1942 Venemaal Kirovis.

Sild, Karla-Johannes, sünd 01.04.1896 Ambla v, elas 1933 Väätsa v.

Suuressaar (ka Suursaar), Joosep, sünd 13.05.1899 Lehtse v?, elas 1939 Viljandis ja Tallinnas.

Tomberg, Rein, sünd 04.03.1894 Väätsa v, elas 1940 Küttejõus.Koostasid: Mati Strauss, Jaak Pihlak,

16. jaanuar 2008

 

 

TEAVE

Eesti Vabaduse Rist ehk Vabadusrist (VR) on riiklik teenetemärk, mida annetas Vabariigi Valitsus Vabadussõjas osutatud sõjaliste teenete, lahingutes üles näidatud isikliku vapruse ja mitmesuguste tsiviilteenete eest.

Samuti anti see kõrge orden Verduni linnale ning Prantsuse, Inglise ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Lisaks on Vabaduse Rist tsiviilteenete eest määratud kümnele 1924. aasta 1. detsembri mässu mahasurumisel silma paistnud mehele.

Aastatel 1919–1925 jagati kokku 3224 Vabaduse Risti. Selle ordeni tegelikke saajaid oli natuke vähem, 3132, sest mitmele mehele on antud kaks või isegi kolm Vabaduse Risti.

Nii loeti 2076 isikut Eesti kodanikeks, kellele annetati 2151 teenetemärki. Ülejäänud 1056 olid arvatud välismaalasteks ja nemad pälvisid 1073 Vabaduse Risti.

Praegu on otsene seos selle teenetemärgi kandjatega katkenud, sest 6. oktoobril 2000 suri Karl Jaanus, viimane Vabaduse Risti kavaler. Ta maeti sõjaväeliste austusavalduste saatel Pilistvere kalmistule.

Pilistvere kihelkonnaga on arvestatavaid seoseid 68 Vabaduse Risti kavaleril, neist üks, Alfred Mihkli poeg Elbrecht, sündis 30. (vkj 17.) märtsil 1901 Viljandimaa Kabala valla taluomaniku pojana ja ristiti Pilistvere kirikus.

Pilistvere kihelkonnast Vabadussõtta läinutest oli Alfred Elbrecht noorim, sõjaväljale minnes alles 17aastane.

Teda autasustati Vabaduse Risti II liigi 3. järgu ordeniga 21. veebruaril 1921. aastal: «Laiarööpalise soomusrongi Kapten Irw reamehele Alfred Mihkli p Elbrecht’ile hinnates wahwust, mis [ta oli] üles näitanud lahingus 28. jaanuaril 1919 a. Sangaste juures.»

Lisaks autasustati Alfred Elbrechti prii kooliga kuni kõrgkooli lõpuni. Tartus ta küll õppis, kuid ei lõpetanud. Küll lõpetas Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste aspirantide kursused ja sai 1928. aastal nooremleitnandiks.

Juba enne Esimest maailmasõda asus perekond elama Tallinna.

Alfred abiellus 14. detsembril 1929 Tallinna Kaarli kirikus Aino Kõrbiga (1905–?). Kooselu lahutati 18. juulil 1930 Tallinna-Haapsalu Rahukogu tsiviilosakonna otsusega. Abiellus teist korda 20. juunil 1931 Tallinna Kaarli kirikus Anna Einlaga (1905–?).

Andmed: Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku 2006. aastal ilmunud «Viljandi Muuseumi aastaraamat 2005» artiklist «Pilistvere kihelkond ja Vabaduse Risti vennad».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles