Jõulu nimega mees on pidanud ka jõuluvana ametit

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kaarel Aluoja

Kaleph Jõulu (80) on pika elu jooksul korduvalt jõuluvana mänginud, surnumatja olnud, arvukalt näitemänge lavale seadnud – kõike seda põhitöö, õpetajaameti kõrvalt.

Viimaseks ümmarguseks sünnipäevaks kinkisid kunagised õpilased Ahja kooli päevilt Kaleph Jõulule T–särgi tektiga «Oled sa hull, oled sa hull, oled sa hull...»

Need on read Lilli Prometi luuletusest – seda pole kauaaegsele kirjandusõpetajale Jõulule vaja selgitada. Aga võib–olla on see siiski ka hinnang, pakub Jõulu muigelsui.

«Kas see suur vaev ja töö, mis tehtud ning lastele ja rahvale sageli üksnes aitäh eest lausa kingitud, ei annagi põhjust üht nõukaaja õpetajat, maasoola, sedaviisi hinnata?» mõtiskleb ta.

Näputööoskus pärineb emalt

Jõulu toob lõputult näiteid, mil teda heal juhul vaid lillekimbuga meeles peeti. Ühiskondlik töö ja tegutsemine oli tema töömeheaastail elu igapäeva loomulik osa.

«Ma kohe ei saa tööta olla, see oleks midagi koledat,» põhjendab ta. «Nii kui hommikul ärkan, kohe asun kirjatööde juurde. Kui need mu lõplikult ära piinavad, võtan kolm–neli puhkepäeva – puhkus tähendab seda, et siis tikin päevad läbi.»

Hea käsitööoskus on Jõulul pärit kodust – ema olnud suur käsitöömeister ja eeskuju.

Laupa kooli kauaaegne õpetaja ja direktor Piret Rammo meenutab tänini, kuidas sellal, kui Jõulu 1960ndate algul Laupa koolijuht oli, armastanud õpetajad vahetundides õpetajate toas käsitööd teha. «Jõulu tuli vaikselt meie selja taha ja vaatas, kas pisted tulid ikka õieti välja,» lausub ta. «Ta märkas kohe, kui kellelgi miskit valesti oli.»

Jõulu mäletamist mööda on ta näppudest valminud ligi poolsada suurt madalpistes vaipa. «Varemalt kündsin, külvasin, pidasin pudulojuseid, ehitasin – kõike ikka koolitöö kõrvalt, nagu oleks seda muidu veel vähe olnud. Nüüd siis tikin,» ütleb ühtlasi oma tõsisele liikumispuudele osutades.

Seljatrauma ühes halvatusega sai Jõulu juba 1969. aastal, kui käis Ahja kooli õpilastega oktoobris jalgratastega Taevaskoda imetlemas. Oli matk «Tere, sügis!». Purunenud kett ja olematud pidurid lõpetasid mäest alla kihutamise kivihunnikus.

Jõulu usub, et jalad sai ta uuesti käima seetõttu, et oli nooruses palju rahvatantsu ja balletti tantsinud ning vajadus ja oskus liikuda oli kehas.

Loodetud kuu aja asemel tuli haiglavoodis lamada pool aastat. «Ahja kooli võimla must tugev matt on mul praegugi kodus, sain selle lahkudes küljealuseks kaasa. Kui ära suren, saavad tagasi,» lausub ta.

Õnnetusest aitas Jõulu üle suur elujõud. «Meie kodus tehti toidud kõik päevalilleõliga, see on puhas E–vitamiin,» selgitab ta. «Juba kümneselt olin seksuaalselt küps.»

Jõulu kinnitab, et elujõud ja elutahe saadavad teda kõrge vanuseni välja.

Vennad Kloorenid tegid näitemängudes kaasa

Isakodust Raplast ei saanud Kaleph Jõulu kaasa üksnes näputööoskust ja päevalilleõliga sisse joodetud elujõudu. «Mu vanemad olid adventistid. Hea ja kurjuse vahe tehti kodus mulle varakult selgeks,» lausub ta. «Piiblitundmisega ühes õppisin lugema, seda juba nelja–aastaselt, ka eetilise kasvatuse alused olen saanud usklikelt vanematelt.»

Oma lüürilise esimese tenori arvab Jõulu samuti kodust pärinud olevat, sest adventistid armastasid sagedasti koos käia ja koosolemisi vaimulike lauludega sisustada. «Meid oli peres neli last, koos emaga, kes mängis tsitterit, moodustasime ansambli: kel oli mandoliin, kel kitarr, ja loomulikult laulsime kõik,» meenutab ta.

Kõiki andeid läks Jõulu vaja ka hilisemas elus. Kui Jõulu pärast õpetajakutse omandamist Türile kooli tööle läks, haaras kohalik kultuurimaja loomepisikuga noore mehe kohe enda hulka.

Türi rajooni kultuurimaja lavale jõudis tema lavastatud Kitzbergi «Libahunt». Vabaõhulaval tuli ettekandele «Kui Anija mehed Tallinnas käisid», mille koreograafia oli samuti Jõulu loodud.

Samal ajal etendus Türi 1. keskkooli muusikaringil Boris Aleksandrovi operett «Pulmad Malinovkas» (1953. aasta detsembris), mõni kuu hiljem laulude ja tantsudega näidend «Imekaunis Vassilissa». Mõlema tüki lavastus ja koreograafia pärines jällegi Kaleph Jõulult. «Oli ikka aeg, ühe aastaga tõin neli suurt lavastust rahva ette,» ütleb ta imestusega. «Kõik tükid olid minu ettekujutus selleni välja, et isegi kostüümid joonistasin ette, rääkisin, millest ja kuidas õmmelda.»

Suure vaeva tasu olid nagu ikka roosid etenduse lõpul.

Jõulu on kindel, et kust mujalt kui Türi kultuurimajast tema lavastatud tükist hiljem end «Libahundi» Tiinana kuulsaks mänginud Ene Rämmeld endale Tiina näitlejakujust ettekujutuse sai. «Egas muidu julgenud ta end Tallinnfilmile pakkuma minna, Tiina kuju oli tal silme ees,» arutleb Jõulu.

Näitemängudes oli osalisi palju, koos lauljate ja tantsijatega kuni 60 inimest: õpilased, õpetajad ja muu rahvas. «Mäletan, kuidas Mati Klooren etenduses «Pulmad Malinovkas» Jaškat mängis: ta oli improviseerija, ei tahtnud, et talle midagi väga ette tehtaks,» selgitab ta. « Ka Mati vend Enn tegi tükkides kaasa.»

Türilt liikus Jõulu Kabalasse («Olen alati tahtnud elada ja õpetada maakoolis.»), sealt lähetas Türi rajooni parteikomitee ta Laupa 7–klassilisse kooli direktoriks.

Hoogne isetegevus jätkus ka neis koolides: «Lumekuninganna», «Saabastega kass», mille käsikirja koostas Jõulu muinasjutu ainetel, teisedki lavalood. Jõulu oli hinnatud kultuuritegelane.

Ilmub suur vanasõnakogu

Praegugi rabab Jõulu tööd kui noores eas, ainult et jalad tuleb mängust välja jätta: folkloor Eesti kirjandusmuuseumile ja vanavara ja vastatud–kogutud küsimustikud Eesti rahva muuseumile.

Saabuval aastal on Jõulul kavas ilmutada maailma rahvaste vanasõnad: üle 33 000 vanasõna 149 maalt ja rahvalt, mille tõlkimisel on abiks olnud endised õpilased ja kolleegid.

Tema tõlgib saksa, inglise, vene, soome ja ladina keelest. «Paul Ariste oli see, kes mu rahvaluule juurde tõi, kui Tartu õpetajate instituudis õppisin,» selgitab ta. «Tema tegi mulle selgeks, et üksi instituudist ei piisa, tuleb ülikooli minna, sest üksnes kõrgharidusega jääb noore inimese süda rahule.»

Kõik, millest Jõulu ülevoolavalt räägib – kasvatus, hariduse tähtsus, arvukad õpilased –, pole poos, vaid istub sügavalt tema sees. «Nad kõik on mulle praegu suuremad inglid kui kunagi varem,» tunnistab ta.

Jõulu kunagised õpilased pole endist koolijuhti ja õpetajat unustanud, vaid ikka tee Viljandimaale Vana–Võitu ette võtavad.

Sinna asus Kaleph Jõulu koos õpetajast abikaasa Helviga pärast pikki rännakuid Eesti koolides elama 1979. aastal ja sinna ta ka jääb. «Kõigist paigust, kus olen elanud, on mulle kõige südamelähedasem Laupa,» ütleb ta.

«Tean seda kinnitada, olen ju maailmareisi ära teinud, olin täiesti veendunud, et jäängi sinna, aga kohalikud poliitikud arvasid teisiti.»

 

KALEPH JÕULU

Sündinud 15. novembril 1927 Raplas.

1947 lõpetas Rapla keskkooli.

1954 lõpetas Tartu õpetajate instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

1965 lõpetas Tartu riikliku ülikooli ajaloo–keeleteaduskonna.

1954 – 1958 õpetaja Rapla mittetäielikus keskkoolis, Kaiu mittetäielikus keskkoolis, Türi 1. keskkoolis , 1958 – 1962 õpetaja Kabala 7klassilises koolis.

1962 – 1965 Laupa 8kl kooli direktor.

1965–1966 Roosna–Alliku 8kl kooli direktor.

Veel on ta olnud õpetaja Abja keskkoolis, direktor Puurmani keskkoolis, õpetaja Ahja keskkoolis, Tapa erikoolis, Vana–Võidu tehnikumis, Viljandi poeglaste kasvatusliku töö koloonias, Meremäe keskkoolis.

Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiiv on autasustanud teda folkloori kogumise eest neljal korral presidendipreemiaga.

Elab Viljandimaal Vana–Võidus.

Abielus, lapsed Silva ja Kalev, neli lapselast.

KALEPH JÕULU

pedagoogilisi mõtteid:

*Tänapäeva koolis ei tohi last sülle võtta, puudutada – kohe ahistad. Meie südamesoojus, meie puudutused on need, mis nende hingekeeli liigutavad.

*Ma pole läinud kunagi ühtegi tundi ilma seda ette valmistamata.

*Tänapäeva kool ei kasvata.

*Raamatud olgu lapse suurimad sõbrad.

*Direktor peab koolis tunde andma.

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles