Vesikanep tõmbab narkosõltlased haneks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Alkohol pole ammu enam see ainus kurja juur, mis paljud inimesed kõigepealt pöördesse ja hiljem oma eluga põhja ajab: kõiksugu narkootikume pressib Eestissegi igast ilmakaarest sisse, kuigi meil neid taimi looduslikult ei kasva, millest vastavaid mõnuaineid toota.

Ka kanepi (ladina keeles on kanepitaime nimi Cannabis sativa, siit ka teinekord kasutatav nimi kannabis) lehe kuju pole paljudele sugugi võõras, kui mitte mujal, siis vastavasisulistes artiklites on seda ikka nähtud.

Küll võib aga oma teadmised ajalehest saanud inimene üllatuda, leides jõe– või kraavikaldal, niiskel niidul või metsaserval suure puhma ilusat kõrget kanepit kasvamas. «Oh mis rahaauk!» võib isegi pähe torgata. Sellised kanepi kogumid, sageli terved väljad, pole Eestis üldsegi haruldased.

Kes aga lehti korjama või terveid taimi kaasa murdma asub, peab hiljem pettuma – tegu on Eestis kasvava hariliku vesikanepiga (ladina keeles Eupatorium cannabinum), mis kannabisega sarnaneb üksnes lehtede kujult.

Hašišit ehk kanepivaiku neist ei pressi ja marihuaanat (marihuaanaks nimetatakse kuivatatud kanepitaime lehti ja õisi, mis sisaldavad tetrahüdrokannabinooli –THC –, mis on marihuaana toimeaine – toim.) neist ei tooda.

Tegelikult pole kanepit kasvatatud ja kasutatud sugugi üksnes mõnuainena. Tegu on ühe iidsema kultuurtaimega, mida inimene on sajandeid kasvatanud vastupidava kiu ja õlirikaste seemnete tõttu: kiust valmistati nööri ja kudumeid, seemneid tarvitati söögiks.

Nii käituti ka Eestis, ega muidu oleks keeles säilinud väljend «kanepine köis». Aga Eesti talumees on ikka alalhoidlik olnud ja midagi ära ei visanud. Ka kanepi lehti mitte.

Nii olengi kuulnud eakate inimeste meenutusi sellest, kuidas külamehed tegid enne Teist ilmasõda nädalalõpul sauna ja pärast lavalkäiku istusid aurava nahaga mõnusasti juttu puhuma. Et juttu kauemaks jätkuks, toppisid aga piibutobid kanepilehti tihedalt täis.

Vesikanepi lehti inimesel tarvis pole, taim on vajalik putukatele. Seda õitsemas kohates näete, et imeväikesed määrdunudroosakad õied on tihedaiks korvõisikuiks koondunud, need omakorda moodustavad suure liitõisiku. Üksnes nii on lootust tolmeldajaile putukaile silma hakata ja ega muud tähtsust vesikanepil olegi.

Kuid ka see on looduse suures toitumisahelas ja aineringes tähtis.

TEAVE

Vesikanep sarnaneb kanepiga üksnes lehtede kujult.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles