Kodulugu Mõrvatud õpetajat meenutab mälestuskivi

Salme Kesleri (sünd 29. jaanuar 1900) lühikest tegevust Lehtmetsa–Risti algkoolis ja tema mõrvalugu on Eesti ajalooarhiivist, kohalikelt inimestelt ja Salme Kesleri omastelt uurinud albulane Kalevi Kvell.

Kogutud materjalide põhjal koostas ta teabetahvli teksti, mida on mälestusmärgi juures lugeda eelmisest sügisest.

Noor õpetaja tuli Jänedalt

Kodu–uurija Voldemar Trei kirjutab Tammsaare–nimelise kolhoosi infolehes Tammsaare Veerud oktoobris 1990 «Lehtmetsa–Risti kooli loos» ka Salme Keslerist.

«Vanal hallil tsaariajal elas Albu vallas Lehtmetsa külas Muraka talus mees nimega Ants. Ta oli laia silmaringiga eestimeelne mees. Ümbruskonnas elas küllaltki palju lapsi, kes vajasid koolitarkust.

Jänedal koolis käia oli lastel liiga pikk maa ning Muraka Ants otsustas oma talus (endine Lehtmetsa karjamõis – toim) hakata algkooli pidama.

Selleks nõutas ta Jänedalt õpetajat. Õpetaja ka tuli, kena noor tütarlaps Salme Kesler. Nii alustaski kool 1918. aastal tegevust ja õpetus toimus algklassidele.»

Jäneda muuseumi juhatajal Georgi Särekannol on kasutada materjal, mille põhjal tegutses tollal Jäneda piirkonnas kaks algkooli: Jäneda kool Raudla külas ja Lehtmetsa–Risti kool, neil oli üks koolijuhataja August Lubi. Nii võibki olla, et Salme Kesler lähetati Lehtmetsa–Ristile õpetajaks.

Kalevi Kvelli järgi tuli Salme Kesler Lehtmetsa–Ristile 9. novembril 1918, kuid jõudis seal tööd teha vähem kui kaks kuud. Salme Kesler oli sündinud Vaivara vallas Perjatsi külas ning õppinud aastatel 1911 – 1915 Rakveres Zeeh tütarlastekoolis (samas õppisid ka tema õed).

Tema isa Gustav Kesler oli Vaivaras rätsep, kes rändas ringi ja õmbles taludes pealisrõivaid. Küllap ühel oma ringkäigul kohtas ta Voore mõisas seal kokana teeninud Minna–Katarina Liebenaud.

Neil sündis kolm tütart ja poeg, Salme oli vanim. Pärast Salme surma kinkis Eesti Vabariik Gustav Keslerile Vaivara vallas asunikutalu ja rätsepast sai talunik.

Ajaloost on teada, et 4. jaanuaril 1919 oli Lehtmetsa–Ristist 12 kilomeetrit lääne pool Vetla külas üks Vabadussõja murdelahinguid punaväe ja Eesti väe vahel. «Ka punaväe poolel sõdisid eestlased – Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu võitlejad,» selgitab Kalevi Kvell. «Punastel ei õnnestunud üle Jägala jõe tungida ja nii pandi punaväe sissetung Vetla lõigus lõplikult seisma. Sestpeale haaras Vabadussõjas ohjad Eesti vägi.»

Levinumad Salme Kesleri huku tõlgendused ongi seotud nende sündmustega. Kui punased 4. jaanuaril 1919 Lehtmetsa–Ristist Vetla suunas möödusid, pärinud noor õpetajanna neilt: «Kuhu minek?» ja saanud vastuseks: «Tallinna, ikka Tallinna!»

Kui sama enamlaste polk järgmisel päeval kiiruga taganes, küsinud Salme neilt: «Kas juba Tallinnas käidud?» – ja lastud selle eest maha. Nii olevat rääkinud pealt kuulnud teenijatüdruk.

Hilisemas Eestis ajakirjanduses on tapmise põhjusena väidetud, et Salme Kesler vedas Hans Muraka hobusega Eesti väele inimeste annetusi, et ta küütis taganevaid Eesti väe ohvitsere, et ta tõi tagasi punaste rekvireeritud hobuse – ja tema peale kaevati.

Mõni päev pärast tapmist ajalehtedes avaldatud teadete põhjal oli osa punavõitlejaist pärit neiu kodukohast Vaivarast (Georgi Särekanno andmetel tema klassivend) ja mõrv pandi toime isikliku viha ajel tema isa vastu.

On ka oletatud, et punased tulid Lehtmetsa tallu otsima hoopis Hans Muraka peret, kuid leidsid eest vaid Salme, kes ütles neile midagi pilkavat. Seetõttu võtsid nad Salme kaasa, kuid lasid veidi eemal ta millegipärast maha.

Liigub veel üks pärimus: Salme küsinud taganevailt punastelt Jäneda raudteejaama küüti ja öelnud neile ettevaatamatult: «Iga pauk, mis sealtpoolt (Vetla suunast siiapoole) tuleb, rõõmustab mind.»

«Ilmselt oli Salme Kesler väga isamaameelne ja võis kõike eespool öeldut ka teha, kuid me ei saa küllap kunagi teada, mis põhjusel 18aastasele tütarlapsele kuul pähe kihutati,» märgib Kalevi Kvell.

Koolipreili jäi maha

Kodu–uurija Voldemar Trei kirjutab Vargamäe Veergudes selle kohta: «Oli ärev 1919. aasta. Käis Vabadussõda. Tolle aasta 5. jaanuar sai koolile traagiliseks päevaks: enamlaste käe läbi hukkus õpetaja Salme Kesler. See oli õpilastele suur löök, kuid kurvastas ka pererahvast, kes oli noorde õpetajasse kiindunud.»

Mägede külas Tõrvaaugu talus üles kasvanud lapsepõlvenimega Ellen Voormannil on oma ema Rosalie mälestustest pajatada.

Preili Salme Kesler elas Murakal ja jäi sinna edasi, kui kool Ristile kolis. Külarahvas olnud vana Muraka peale pahanegi: pani oma kraami peale ja põgenes sõja eest minema, aga jättis koolipreili maha. Kui preili Kesler oleks kaasa läinud, oleks kõik ju teisiti olnud...

Preili Kesleril tekkinud jah Risti koolimajas punaväelastega küllaltki tühine sõnavahetus. Ristilt olnud Murakale kilomeeter–poolteist, sinna Muraka teeristi Salme maha lastudki.

Elleni emaema Maarja Voormann oli Mägede külas see inimene, kes surnuid kirstu pani ja jumalasõna peale luges. Nii toiminud ta Muraka talus ka preili Salme Kesleri põrmuga.

Ellen Voormann (praegu Eha) õppis Risti koolis aastatel 1950 – 1953. «Ega keegi sellest tollal rääkida tohtinud, seepärast inimesed mäletavadki neid sündmusi nii lünklikult,» lausub ta. «Aga lapsena käisime ikkagi selle kivi juurde, kuigi oli keelatud.»

Salme Kesleri isa Gustav ja ema Minna–Katarina tulid läbi pakasese talve Vaivarast hobusega Lehtmetsa tütre surnukehale järele ja matsid ta Rakvere Linnakalmistule. Ema lõikas tütre peast omale mälestuseks juuksekihara.

Voldemar Trei kirjutab: «Vana Murakas ja kooli juhtkond aga ei olnud unustanud Vabadussõja aegu ilma süüta hukkunud noort õpetajat ja teisi Vabadussõja võitlejaid.

Korjanduste, loteriide ja annetustega kogutud rahaga püstitati Salme Keslerile tema hukkamispaigas mälestusmärk.»

4. septembril 1932 asusidki Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Albu–Risti osakonna noored Salme Kesleri arvatavale hukkamispaigale rajama mälestussammast ja paigutasid nurgakivi. Koha selleks eraldas oma maast talupidaja Johannes Kruus.

«See avati 2. oktoobril 1932. aastal. Igal vabariigi aastapäeval ja jüriööl toimusid rongkäigud ausamba juurde,» kirjutab Trei edasi.

Samba kivi läks kaduma

Praegu Peedu külas elav Silvia Adder mäletab, et 1950ndatel, kui veel oli Sõpruse kolhoos, peitsid tema abikaasa Verner Adder ja külanõukogu esimees Voldemar Mattus samba ülemise kirjadega kivi lõhkumise eest arvatavasti Navassaare talu tee äärde sõjaaegsesse kaevikusse. «Elasime tollal Lehtmetsas kohe ausamba ligidal,» lisab ta.

Teada on, et Risti algkooli endised õpilased ei jätnud Salme Kesleri mälestust ka sügaval nõukogude ajal unustusse ning jõululaupäeval ja vabariigi aastapäeval on samba kohas ikka küünlad põlenud.

Vargamäe Veergude 1990. aasta oktoobrinumbris ilmus üleskutse: «Head kaaskodanikud! Aidake taastada Salme Kesleri mälestusmärk Lehtmetsas. Selle taasavamine on kavandatud 5. jaanuarile 1991.

Vaja oleks rahalist toetust. Teie teenistuses on Mart Leidtorp ja Age Liivak. Volitatud isikud on kohal ka novembrikuu palgapäeval.»

Samast lehest on lugeda, et Salme Kesleri mälestusmärgi üle pidas aru ka Tammsaare kolhoosi juhatus. Vargamäe Veergude toimetaja Age–Li Liivak mäletab, et mälestuskivi taastada oli tollase osakonnajuhataja ja Lehtmetsa küla elaniku Mart Leidtorpi südameasi. Ka jäi hukkamispaik Leidtorpi kodu lähedale.

«Ei mäleta, et suurt raha oleks kogunenud, summad olid väikesed, aga tollal oli kõigil raha vähe,» ütleb Liivak. «Rohkem oli neid, kes lubasid aidata füüsilisega tööga – toetust oli üsna palju.»

Kui Lehtmetsa küla muinsuskaitselased Mart Leidtor­piga eesotsas kivi otsima hakkasid, ei leidnud nad seda oletatavast peidupaigast enam mitte.

Uus kivi raiuti Türil fotode järgi ja Salme Kesleri mälestussammas taasavatigi 5. jaanuaril 1991.

«Salme Kesler andis oma hingejõu meie noore põlvkonna õpetamiseks ja kasvatamiseks. Tegi kõik selleks, et Eestimaa kuuluks eestlastele.

Üht lootust ei ole ka kibedamad ajatormid suutnud meilt võtta. Oleme kindlad, et niisamuti nagu jälle lehvib Toompea tornis sinimustvalge lipp, võidab Eesti tagasi oma endise elu.

Mitte relvade, vägivalla ega sunni jõul, vaid mõistuse, sitkuse ja sügava isama­alus­ega. Jõudu ja tahtmist edasi elada ja paremat igatseda!»

Nõnda kõneles mälestuskivi taasavamisel Albu põhikooli tollane direktor Õile
Kalme.

Praegu on võtnud oma südamemureks mälestusmärgi ümbrust korras hoida sealt 300 meetri eemal elavad Arvi–Ülo Maasik ja tema abikaasa Ene–Reet Maasik, Albu kooli endine emakeeleõpetaja.