Unustatud mõis: Mäo mõisa saatus sõltub heast ärikavast

Marika Rajamäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Agasild ootab Mäo mõisa müügikuulutuse peale eeskätt niisuguseid kõnesid, kus kuuleb lubadust hoonetele säilimise nimel rakendust leida.
Toomas Agasild ootab Mäo mõisa müügikuulutuse peale eeskätt niisuguseid kõnesid, kus kuuleb lubadust hoonetele säilimise nimel rakendust leida. Foto: Andrus Eesmaa

Järvamaa üks suurejoonelisemaid klassitsistlikke mõisaid Mäo on 1990ndatel tehtud katuse ja lagedega küll ilma meelevallast pääsenud, kuid ootab ärimõtet, mis majakarpi elu tooks.

Just sel põhjusel leiab mõisakompleksi ka Mäo tööstuskülas kinnisvara arendaja, haldaja ja hooldaja Mäo Investi kodulehekülje ainsast müügikuulutusest.

Kuulutuse kontaktisikuks märgitud tütarettevõtte Viking Window juhatuse liige Toomas Agasild lubab valdust taskulambi valgel lähemalt uurida.

Endisaegsust leiab vähe

Härrastemaja on keldriteni tühjaks puhastatud, kuid endist hiilgust on säilinud vähe.

Näha on läbi hoone kulgev koridor. Parempoolses otsas on kõige paremini säilinud kolmeosaline kaaraken ja sammastega ümarsaal. Seintel aimame maalinguid. «Ju siin oli katus veel terve, kui tulime,» täheldab Agasild.

Teises otsas on sammastik ja kaaraken uuesti üles ehitatud, seinal paistab väike osa ornamenti.

Keldrisse pääseb mööda kaht keerdtreppi, alles on võlvlagesid, seintes kütteavasid, põrandal vesiküttekanaleid. «Meie tööstusküla territoorium on ehitatud mõisa tiikide peale,» ütleb Agasild. «Kaks tiiki on alles ka.»

Peasissekäigu portikusest on püsti neli sammast. Kahetsusega märkab Agasild, et 15 aasta jooksul on punasest tellisest korstnate otsad juba murenenud. «Kui metsamajand välja läks ja Paide KEK mõisakompleksi 1989. aastal ostis, olid puitvahelaed sisse langenud, katus jooksis läbi, kelder oli täis igasugust prahti, karniisid läbi,» lausub ta.

1990. aasta 24. juuli Järva Teataja kirjutab: «Pärast sõda asus mõisasse traktorijaam, siis metsamajand. Veel üsna hiljuti olid siin korterid, keldris ootavad keetjat läinud aasta juurikad. /…/

Kõige halvemini mõjus hoonele katuse läbijooksmine – osa vahelagesid on varisenud, seintesse siginesid praod, esikülje portikus vaagub oma viimset kümnendit.

Säilinud kõrvalhoone on avariiseisundis, park rissu kasvanud. Ei kaunista mõisat ka töökojad aiasissesõidul.

Aasta lõpuks loodetakse vähemalt pool uut katust majale peale saada. Projekteerija Madis Liplap: «Restaureerimine pole siin õige sõna, ehk oleks õigem öelda renoveerimine. Vanade fotode järgi püüame mingit pilti luua, kuidas siin kõik oli, jooniseid pole kahjuks säilinud.

Ahje ja kaminaid pole me juba materjali puudusel võimelised ennistama. Ka sisekujundus tuleb arvatavasti tänapäevane.

Sellest peaks tulema Paide KEKi esindushoone. Algsete plaanide järgi tulevad esimesele korrusele kontserdi– ja konverentsisaalid, teisele korrusele külalistetoad; keldrikorrusele toitlustamine ja tehnilised ruumid. »

Toomas Agasild ütleb, et tema mälu järgi vaevalt KEK midagi kohe tegema hakkas. «Polnud ju raha, et nii väga ehitada,» põhjendab ta. «Otsisime partnereid ja leidsime Estkompeximi, kellega moodustasime 1990 aktsiaseltsi Mexof.»

Rahamuutus tõi pankroti

Mexofi põhimõte oligi taastada ja rakendada Mäo mõisakompleksi. Projekti järgi oli mõis paigutatud aastasse 1925, kui selle omanik oli Mäos sündinud ja surnud Gustav Reinhold von Stackelberg.

«Vahetasime katuse ning paigaldasime uued, raudbetoonlaed ja karniisid, parki drenaažid, sellesse seisu jäigi,» meenutab Agasild. «Mõis võeti muinsuskaitse alt maha, muidu polekski saanud ehitada, aga restaureerida ei näinud mõtet, oli nii lagunenud.»

Agasild tunnistab, et kogu äri oli rajatud Estkompeximi rahale. «Estkompeximil oli dollareid, millest rublasid saada oli lihtne asi, et ehitusmaterjali osta,» selgitab ta. «Siis tuli Eesti kroon (1992 – toim), lõppes raha ja Mexof läks pankrotti.»

Ei jäänud midagi järele ka mõisakompleksi kasutustulevikust. 1991. aasta 7. novembri Järva Teataja kirjutab: «Ilmselt kolme–nelja aasta pärast läheb härrastemaja käiku. Mõisakompleksist ja sinna juurde kuuluvast pargist saab rahvusvaheline äri– ja turismikeskus, kus on võimalik luksuslikult elada ja aega veeta. Igapäevase möödasõitja tarvis on plaanitud välja ehitada mõisaesised hooned, mis paiknevad vahetult Tallinna – Tartu maantee ääres.

Sellest peaks kujunema kaubandus–, toitlustus– ja meelelahutuskompleks. Samas võiks ka sõidukeid hooldada ja hädaremonti teha.»

Et Mexof jäi Paide KEKile ehitusraha võlgu, läksid 1996 tolle põhivahendid KEKile üle. «Oleme teinud saneerimisi, parandanud katuse neid otsi, mis jäid ehitamata, aga et puudub äriidee, pole midagi edasi läinud,» selgitab Agasild.

Müügis on Mäo mõisakompleks 1999. aastast. «Huvilisi on olnud, iga kuu keegi küsib,» ütleb Agasild. «Kokkusaamisteni pole me siiski jõudnud, sest neil kõigil on üks tüüpiline joon: tahavad saada mõisat kätte nn ühe krooniga, mis pole meile vastuvõetav.»

Mõis tuleb panna ennast ülal pidama

Agasild selgitab, et ühe krooni ostjad on tavaliselt edasimüüjad, aga omanikke huvitab, et midagi arendataks ja hooned säiliksid. «Oleme küsinud hinnaks ehitusväärtust,» lisab ta.

Kas mõisa müügile võib mõjuda selle asukoht – tööstus ümberringi ja elamud läheduses? «Keegi pole siiani öelnud, aga oleme mures küll,» tunnistab Agasild. «Seetõttu pole meilgi veel vettpidavat äriideed, põhjust, miks hooneid taastada.»

Agasild lisab, et ehitusraha leida pole enam probleem, häda on hoopis selles, kuidas panna mõisat ennast ülal pidama. «Praegu hoonetega muret pole, oleme saneerinud nii palju ja järelevalve on ka peal, nii et võib rahulikult seista kümme kuni kakskümmend aastat,» ütleb ta.

Muinsuskaitseameti kultuurimälestiste registris on Mäo mõisa peahoone, park ja valitsejamaja 1998. aasta veebruarist.

Looduskaitse alla kuulub ulatuslik Mäo park, mis endise mõisa peahoone ees oli kujundatud regulaarstiilis, aga kaugemal vabakujuliselt.

 

MÄO MÕISA KÄEKÄIK

Algse staatusega Mäo ordumõis tekkis umbkaudu 16. sajandi keskpaigas ja oli arvatavasti ühekorruseline puithoone. Nagu enamik ordumõisaid, püsis siinnegi läbi Liivi sõja ja järgnenud aastakümned kroonuvaldusena.

Uus võim hakkas endisi valdusi erakätesse andma. Mäo mõisa sai 1636 Rootsi armee ülemjuhataja krahv Tortenson maksuta pruukimiseks. 1646 kingiti mõis talle ühes Paide lossi ja linnaga.

1669 müüs Tortensoni poeg Andreas mõisa kindralmajor Hans von Fersenile. Fersen lasi ehitada uue, barokse kahekorruselise kivist härrastemaja.

Põhjasõjas hävinud hooneid hakkas vanade müüride põhjal 18. sajandil taastama tollane omanik Adam von Stackelberg, kes oli abiellunud Ferseni tütretütrega.

Esindusliku klassitsistliku kuju omandas Mäo mõis Gustav Reinhold von Stac­kel­bergi aegu 1820–30ndail aastail, mil hoone ehitati põhjalikult ümber ja otstest pikemaks.

Tollal sai härrastemaja endale kolmeosalised kaaraknad, nn Veneetsia aknad ja nelja sambaga portikuse.

Stackelbergide nimele jäi Mäo mõis peaaegu kaheks sajandiks kuni eelmise sajandi alguseni.

Mõisa viimane omanik oli F. O. von Stackelbergi kasutütar Aleksandra Rimski–Korsakova (kuulsa vene helilooja Nikolai Rimski–Korsakovi vennatütar), kes 1908. aastal abiellus Ernst von Gruenewaldtiga.

Teadaolevalt käis Rimski–Korsakov vennatütrel Mäos korduvalt külas ja andis kodukontserte.

Aegade jooksul on kuulunud Mäo mõis Järvamaa jõukamate hulka nii maa–alalt kui ka talupoegade hulgalt.

1919. aastal märgiti tema suuruseks 22,69 adramaad ehk 3210 hektarit, siis oli ta Järvamaa 101 mõisa hulgas suuruselt seitsmes.

Majanduslikult parimal järjel oli mõis 18. sajandi teisel poolel. Tollal märkis A. W. Hupel oma topograafilises ülevaates, et Mäol on hästi sissetoov ettevõtlus, eriliselt hea viljamaa, veskid, mitu tulusat kõrtsi, veidike kalaloomust, kivimurd, lubjapõletus, üksnes metsa on napivõitu.

Eesti Asutava Kogu 1919. aasta 10. oktoobril vastuvõetud maaseaduse järgi kuulus ka Mäo mõis võõrandamisele.

Siiski säilitasid endised omanikud oma valdustes õiguse elupaigale. Seda kasutas ära Aleksandra von Gruene­waldt (pildil), kes rajas Mäosse lastekodu, mis tegutses kogu esimese Eesti Vabariigi aja.

Aleksandra von Gruene­waldt asus koos teiste baltisakslastega Eestist ümber 1939. aastal. Järeltulijaid tal polnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles