Näitlemisisu tuli peale vist geenidest

Kui Mihkel Albu põhikooli lõpetas, seisis ta valiku ees: kuhu edasi? Et vanaema Maie Kabel elab Jõgeval ja õde
Sillegi seal gümnaasiumiteed jätkas, seadis Mihkel õpingud Jõgevale.

Mihkel ütleb, et on midagi näitlemisest kaasa saanud geenidega, teine vanaema Age–Li Liivak tegutses agaralt Alburahva teatris, mis näiteks igaks jaanipäevaks mingi tüki ette valmistas.

Ema Mare õpetab algklassilapsi näitlema Albu põhikoolis.

Lõpukirjand vedas alt

Esimene teatritükk, mida Mihkel umbes seitsme–aastaselt nägi, oli ballett «Bambie» Estonias. «Ega ma eriti aru saanud, mis seal toimus. Lõpuks lasi jahimees kitsekese maha ja ema selgitas mulle sisu,» meenutab ta.

Esimene roll oli algklasside näidendis «Memme musi» politseinik–siil.

Lähedasem kokkupuude näitlemisega algas Mihklil Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja. «Näitetrupi juht Lianne Saage–Vahur saatis mind kogu aeg etlusvõistlustele,» lausub ta.

Vendade Liivide üle–eestilisel võistulugemisel pälvis Mihkel XI klassis Alatskivi keskkooli eripreemia. «Lianne valis tekstid välja ja pakkus neid mulle. Mina läksin ja osalesin,» lisab ta.

Kui keskkool läbi sai, läks Mihkel kõrgema lavakunstikooli sisseastumiskatsetele. «Peas oli veel teisigi plaane, aga eelvoorud hakkasid lavakas varakult pihta ja pikalt mõelda aega ei jäänud,» ütleb ta.

Need teised plaanid olid telerežii Tallinna ülikoolis ja eesti filoloogia Tartu Ülikoolis. «Lõpukirjand ebaõnnestus natuke, nii et sinna poleks ma sisse saanud ka,» sõnab Mihkel.

Saatus seadis asjad teisiti ja Mihkel läks ennast tõestama maineka komisjoni ette: Priit Pedajas, Ingo Normet, Martin Veinmann.

Esimeseks vooruks pidi tal selge olema proosapala, laul ja monoloog. «Nende eesmärk oli inimene lahti muukida, et ta sõnadega mängiks,» selgitab Mihkel. Tema pidi lugema proosapala nagu matemaatikaõpetaja või ümisema hakkav kojamees.

Järgmises voorus olid etüüdid nulltekstiga. «Nulltekst on umbes selline: Tere! Mis tere? Tere–tere! Nägemist!» täpsustab Mihkel. «Niisugused tekstid panevadki inimese näitlema.»

Mihkel tunnistab, et pabistas enne komisjoni ette astumist kõvasti. «Pabistasid kõik ja kes ei pabistanud, sellele sissesaamine korda ei läinudki,» arutleb ta. «See on nagu jalgpall: kui vaatad ja üldse ei pabista, ega vahet olegi, kumb meeskond võidab.»

Lavakunstikoolis jätkus Mihkli elu täiesti uues rütmis. Tantsu– ja lavalise liikumise, lavakõne, eraindividuaaltunnid algasid hommikul kell üheksa ja koju pääses ta alles hilisõhtuks, sest harjutas poole üheteistkümneni etüüde. «Esimesed kaks aastat teadsin Tallinnast niipalju, kuidas ühikast kooli ja tagasi saab. Muud avastada aega ei jäänud,» meenutab ta.

Kiidab oma valiku heaks

Mitu aastat polnud Mihklil ka aega mõelda, kas valitud eriala on ikka see päris õige. Mõtlemisaeg saabus aasta eest. «Eks ma mõelnud endale midagi välja,» tunnistab ta. «Kuigi vahel oli väga raske, on mul endiselt hea meel oma valiku üle.»

Mihkli rollide nimekirjas on juba päris mitu rida: «Suveöö unenägu», «Loomade farm», «Rehepapp», «Keeleuuenduse & infin kurv», «Tasakaal», «Kodukoht».

Diplomeeritud näitleja on Mihkel pärast jaanipäeva ja esimene teatrihooaeg algab tal Eesti draamateatris, mille kasuks otsustas.

Mihkli lennust lähevad sinna veel Britta Vahur, Lauri Lagle ja Mari–Liis Lill. «Seal on lihtsalt suurepärased näitlejad, kellelt on väga–väga palju õppida,» põhjendab Mihkel, kelle kursusejuhendaja Priit Pedajas lavastab samuti draamateatris.

Mihkli tuttavad on tema etendustel käinud ja rahule jäänud. Kui tuleks pakkumine, mängiks Mihkel kõhklemata oma kodukandi rahvale. «Tuttavate ees oleks ikka teistsugune pinge sees, selline mõnus sabin,» sõnab ta.

Lemmik– või unistuste rolli Mihklil pole. Meeldejäävatest etendustest nimetab ta «Loomade farmi» ning «Tom Cruise ja liblikaid».

«Loomade farmis» mängis Mihkel Napoleoni. Selleks pidi ta selgeks õppima basskitarri mängu, vahetama mitu korda kostüümi ja korraldama muud meelt lahutavat. ««Tom Cruise ja liblikad» oli selle poolest eriline, et pidin seal oma elust rääkima,» lisab ta.

Nüüd, kus Mihklil on rohkem aega, naudib ta jalgrattasõitu ja pildistamist. Pildistada meeldib talle inimesi. «Inimesed pildil on nagu suhtlus,» põhjendab ta. «Looduses on samamoodi, aga inimesed tegutsevad kogu aeg.»

Peamised huvid on siiski need, mis on jäänud kooliseinte vahele.

Oma kodu voodis puhkab kõige paremini

Mis edasises elus juhtub, ei oska Mihkel veel öelda. Praegu keskendub ta Leigo järve suvelavastustele. «Painaja ja tundmatud» etendub mõne nädala pärast. «See räägib ühest sepast, kes tahab külarahvale palju head teha,» tutvustab Mihkel. «Kui sepp kingib rahvale armastust, hakkavad inimesed teda nõiaks pidama ja vihkama.»

Lõpus ilmuvad näidendit läbivad tundmatud. Mihkel mängib külameest, kellel on samuti tähtis roll. «Painajat ja tundmatuid» lavastavad Jaan Tooming ja Anne Türnpu.

«Lemminkäinen. Mäng Kalevala teemal» esietendus aasta tagasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Lugu räägib uljast poisist, kes teeb, mis tahab. Mihkel teeb kaasa kooris. «Lemminkäinenit» lavastas peale Türnpu ja Toominga veel Eva Klemets.

Kuigi proovid on rasked, peab Mihkel Lõuna–Eesti metsade vahel näitlemist puhkuseks. «Siin saab Tallinna kiirest elurütmist välja, aja maha võtta,» ütleb ta. «Täna (teisipäeval – toim) lugesin isegi ühe ajalehe läbi, muud välisilmast ei teagi.»

Kõigest hoolimata õhkab Mihkel kodu poole. «Seal on ikka kõik omad inimesed ja tuttavad näod,» sõnab ta. «Aeg–ajalt ei jaksa enam võõraste keskel olla.»

Mihkel hindab maaelu ja armastab kojuminekuid. «Seal on ainuke voodi, millel saan hästi ja rahulikult magada,» ütleb ta.

Rohukõrs suus, vaatab Mihkel igatsevalt sillerdavale järvele.