Park ärkas uuele elule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Järva–Jaanist väljumiseks Kodasema tee valida ja edelasse liikuda, satume Kuksemale. Küla nagu küla ikka, mis esmapilgul millegi erilisega ei üllatagi.
Ometi on Kuksema Järvamaa kirdeosas Piibe maantee keskpunktis asuva Järva–Jaani valla üheksa küla seas mitmeti tähelepanuväärne. Ainuüksi vanus – koha nime mainitakse endisaegseis ürikutes juba 1519. aastal – on aukartustäratav.
Eluslooduse kõrval püüab pilku kabel
Kevadvete liikumise ajal külavaheteel sõites hakkab vasakut kätt silma korraliku tiigi mõõtu veesilm. See on järsunõlvaline karstihäil, mis jääb teest vaid mõnekümne sammu kaugusele. See ligi poolsada meetrit lai karstinõgu, kuhu suubub ka Kuksema peakraav, suudab neelata vett kuni 20 liitrit sekundis.
Itta jääva Kagavere küla ja Kuksema vahele jääb sootuks rohkem karstiauke: siinse ulatusliku karstijärviku põhjas asub kuni 80 karstilohku ja –lehtrit, nende seas Eesti üks suuremaid korrapäratu kujuga kurisuid.
Kaitsealused käpalised võsastuvatel puisniitudel, haruldased sipelgaasurkonnad, varakevadel aladelt lõputult läbirändavad veelindude parved – uudistaja silm leiab vaatamist küllaga.
Kuid on veel üks paik, mis ei jää külateel liikujale märkamata. See on läbi mäeküljele tõusva pika tammeallee valendav kabel.
Kauaaegne looduskaitseametnik Veljo Ranniku on seda kirjeldanud nii: väike, kuid kõrge hilisklassitsistlik paekiviehitis; hoone moodustab võlvitud laega rotundi, mille esiküljel portaal kolmnurkviiluga; laia kabeli ust, mis omab lameda kaarava, ääristavad profileeritud karniisi kandvad pilastrid; hoone külgedel paiknevad kitsad aknad.
Mitte kogu aeg pärast seda, kui kohalik mõisahärra von Schilling otsustas 19. sajandi esimesel poolel perekonna matmispaiga juurde mäeküljele kabeli ehitada, pole kivihoone olnud nii korras kui praegu.
Kui vaterland kutsus 1939. aasta sügisel baltisakslased kodumaale, lahkusid võimaliku sõjaohu hirmus teiste seas ka Schillingite suguvõsa esindajad.
Kabeliga läks nii nagu paljude omasugustega Järvamaal ja kogu Eestis: peremeheta jäänud vara lagunes ja see rüüstati.
Seetõttu oli Kuksema kabel vahepeal juba varisemise äärel. Mõisa suurejooneline, 18.–19. sajandist pärinev puidust peahoone, mille viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Georg von Schilling, lammutatigi 1989. aastal.
Alates 1992. aastast on Schillingite matmispaika jälle korrastatud: omaksed on lasknud puhastada ja parandada nii kabeli kui ka hauasambad kõrvalasuval kalmistul.
Esimene käik läks kalmistule
Saksamaal Tönisvorstis elav Helene von Schilling – Schillingite võimsa sugupuu üks haru –, kes 1989. aastast saati sagedasti Eesti vahet käib, meenutas: «Kui pärast 50aastast Eestist eemalviibimist esimest korda Inturisti taksoga salaja Tallinnast Järvamaale sõitsime, oli esimene käik Kuksemale kabeliaeda. Kui võõras, lagunenud ja võssa kasvanud kõik oli.»
Aastatega on olukord muutunud, korras on ka ümber kabeli rajatud 1,8 hektari suurune park, kust leiab vabalt paigutatud gruppidena harilikku kuuske, siberi lehist, arukaske.
Lisaks raagremmelgat, laialehist pärna, sarapuud, lodjapuud, ka harilikku sirelit. Pealiik on tamm.
Kuksemal on peale kabelipargi veel teinegi park. See on nn metsapark, Järva–Jaani – Peetri tee ääres asuv 3,8 hektari suurune keskmise liigirikkuse ja tamme enamusega endine Kuksema mõisapark.
Möödunud suvel Eestis käies tõi Helene von Schilling Järva–Jaani muuseumile kingiks Kuksema mõisa (saksa keeles Jürgensberg) Schillingitest mõisaomanike sugupuu, mille koostas Hans von Schilling.
Rahaabi on endistel baltisakslastel peale kabeli jagunud veel Orina mõisale ja Järva–Jaani muuseumidelegi.