Täpselt kell seitse õhtul lüüakse Mäe talu väravad kinni. Pealtvaatajad – 800 inimest – istuvad poolkaares ümber mänguplatsi.

Järgnevad juhised, kuidas käituda (sellegipoolest häirib hiljem näitlejate sõnadevoolu katkestanud mobiilihelin, lapselalin ja sähvivad fotosilmad).

Taamalt võpsikust kostab laulu. Koer Pollo (Ago Anderson) vestleb inimkeeli linnast koju Vargamäele naasnud Indrekuga. Kuidas seal linnas ka on? Koertel on rihmad kaelas ja suukorvid peas. «Koertel korvid peas? Ajuvaba!» arvab Pollo.

Aed Mäe ja Oru vahel on kehvake, ei see Mäe sigu ega Oru Pearut pea.

Mets kajab vastu

Kohalikud käod kukuvad Mari poja Indreku ja Krõõda tütre Mareti suurele kohtumisele bäkki.

Vana Andres tervitab Indrekut. Tõredalt. «Isegi hobusevarast sinust ei saanud. Lehed kirjutavad, et tapsid oma naise. Tapsid või?» «Jah,» vastab Indrek oma vaiksel moel. «Siis oled sa ju mõrtsukas!» kärgatab Andres. «Mõrtsukas...» kajab mets vastu.

Noor Pearu jagab rahvale kommi, on hea kuningas.

Indrek viskab kraavi, nii et tolm lendab. (Sada aastat tagasi kuivendatud maal ei kasva tänavu grammikestki vilja, vaid pargivad teatriliste autod).

Noor Andres ja Pearu kisuvad tüli. Pearu meelest pole Andresel jaksu pojale isegi mänguasju osta. «Nüüd läheme Paidesse, Indrek – ostame sulle ratastega liblika!» käratab Andres vihaga.

Mänguplatsile teevad vaheldumisi asja koorijagu ingleid ja Pollo, igal oma asi ajada. Pollo peab valvama sulase Oti ehalkäimisi ja Oru akna all kükitama, inglid kiidavad lauluga jumalat, võtavad kaasa surnud laste hinged ja nende vanemadki. Enne surma on aeg leppida.

Teatrirahvas kiidab inglikoori

Pärast esimest vaheaega ennast jäätisesappa sättinud Rakvere linnapea Andres Jaadla hinnang etendusele oli kõrge. «Tundub tulevat sama võimas kui meeste tantsupidugi,» võrdles ta esimese hooga.

VAT–teatri juht, Paide 1. keskkooli vilistlane Tiina Rebane tundis heameelt, et kaks erinevat teatrit Pärnu Endla ja Rakvere kokku said ja sellise lavastuse tegid.

Rebane tunnistas, et on Vargamäel kõik Tammsaare–etendused ära vaadanud, kuid «Vargamäe kuningriik» erineb eelmistest tohutult.

Tüki kokku kirjutanud Urmas Lennuk on leidnud Tammsaare loomingust üles lustlikumad kohad. «Kui tavaliselt kiputakse vabas õhus liiga kergeid või liiga raskeid tükke tegema, siis siin oli mõlemat poolt, mis on hea,» ütles ta.

«Kooride töö – super!» hindas ta kogu etenduse mänguplatsil ringi askeldanud ingleid.

Kui midagi ette heita, siis seda, et mõne tegelase mängus oli liiga palju paatost.

Rebane soovitas enne etenduse algust kindlasti kava osta ja see läbi lugeda. Siis saab selgeks, et laval on mitu põlvkonda ja kuidas nad on omavahel seotud.

Riigikogulane Marko Pomerants lausus, et näeb etenduses seoseid tänapäevaga. «Need on nii peenelt siia teksti põimitud, et raske on midagi eraldi välja tõsta, pean natuke mõtlema,» tunnistas ta.

Teatriliidu esimees Rein Oja tunnistas, et midagi ehmatavalt uut, katarsislikku lavastuses polnud, kuid talle meeldis väga mõni idee: koer Pollo, kelle kaudu näidati Vargamäe järjepidevust, ja Ago Anderson tema rollis; inglikoor, napp kujundus – kraav ja kell. «Looduses piisab detailidest. Huvitav oli vaadata, kuidas loodust ära kasutati, kuidas kaja mängis,» selgitas ta.

Oja lisas, et ta ei näe selle lavastuse puhul võimalustki seda ruumis mängida.

Oja meelest oli see Indreku lugu, tema mälestuskillud. See õigustab killustatust, sest inimene mäletabki asju killustatult, mitte loogilises reas.

Küll oli Oja seda meelt, et puhta lehena on raske lugu jälgida. Et kõigest aru saada, see eeldab lugemust.

Lõpplahendus tuli varem

Koeru huviteatri näitleja ja lavastaja Herbert Last pidas «Vargamäe kuningriiki» vaieldamatult oma selle aasta suurelamuseks. «Teatriski leiab katarsist harva, aga kui juba vabaõhuetendusest saad hingelise rahulduse, siis...» mõtiskles ta.

Last märkis, et talle meeldib mitmekihiline dramaturgia. «Mind kui kirjandusinimest vapustas uus pilk, millega on klassikat nähtud, Tammsaare inimsuhetes uusi kihte leitud,» ütles ta.

Lasti üllatas ka lahendus panna koer kõnelema ja muidugi inglikoor.

Aastate eest on Last ära näinud nii Valdeko Ratassepa Andrese kui ka Ruut Tarmo ja Kaarel Karmi Pearu, kuid ei pea Madis Kalmetit, Üllar Saaremäed ja Peeter Jakobit sugugi kehvemaks. «Ka Sepo Seeman ei ületanud palagani piiri, sest ega purjus inimest ole kerge mängida,» lisas ta.

Üks, mis Lasti vaevab, on too suur kell metsa kohal, mille helin jäi tal kuulmata. «Minule tähendas võimsat lõpplahendust Tiina ja Indreku minek Vargamäelt alla,» lisas ta veel. «Emotsionaalne laeng oli käes, seepärast tundus Andrese ja Krõõda uus tulek Vargamäele üleliigne.»