Paide metodisti kirik asub perearstikeskuse vastas ja Kuma raadio kollase maja kõrval. Hoone püüab pilku punasest tellisest välimuse ja huvitava fassaadiga.

Tähelepanelik vaatleja märkab katusealusel aknal klaasidest risti kujutist, kuid hoonel on veel üks naljakas eripära, mis tänavalt silma ei paista.

Millegipärast on ristkülikukujulise maja üks sein pikem ja kiriku saali üks nurk teistest erinev, nagu oleks keegi seda väljapoole pikemaks venitanud.

Miks maja just nii ehitati, seda ei oska praegu enam keegi arvata. Ka hoone sünniloo suhtes puudub täielik selgus.

Töökojast saab kirik

Järvamaa muuseumi direktori Tiiu Saaristi teada ehitas Prääma mõisnik Voldemar von Rentel hoone 1899. aastal karskusseltsile, kes mõnda aega seal isegi tegutses, kuid läks siis von Renteliga tülli ja kolis naabermajja (praegune Kuma).

Saaristi ütlust mööda on selle aja kohta raske selgust saada, kuid kindel on, et just selles majas näidati 1901. aastal esimest korda Paide inimestele kino eelkäijana tulnud udupilte.

Pärast udupilte ja enne kogudusehooneks saamist tehti majas kõvasti rauatööd. Järvamaa muuseumis säilinud reklaamtekstid annavad teada, et 1911. aastal parandab raua–, vase–, katla– ja masinatöökoda vaksali vastas lokomobiile, rehepeksumasinaid, aurukatlaid, sae– ja jahuveskeid ning paneb torusid.

1924. aastal on siin tiku– ja puutööstuse vabriku Baltika rauatööstuse osakond, mis jätkab vähemalt 1931. aastani ning asub juba valmistama nafta– ja petrooleumimootoreid nii põllumajandusmasinatele kui ka laevadele ja kalapaatidele.

Kuidas töökojana kasutusel olnud hoonest ühtäkki kirik sai, sellesse toovad selgust koguduse liikmete mälestused.

Praegu kogudusemaja korteris elava Meeli Peneri meenutust mööda oli 1930ndate algul Türil nelipühikogudus, kus tema usklik ema käia tavatses.

Mujal Eestis juba kanda kinnitanud metodisti kirikuga tuli lähem kokkupuude siis, kui Meeli Peneri vanem õde Vergine Uusmäe hakkas Tallinnas elades sealset kogudust külastama.

«Ta katsus ikka oma kogudusest noori tuua Paidesse rääkima ja algul käidi lihtsalt kodudes koos,» meenutas Pener.

Plaanid said kindlama suuna 1934. aastal, mil pastor Eduard Raud ja Johannes Soopõld hakkasid otsima võimalusi Paidesse kogudus rajada.

Siis pandi kirja ka esimesed kogudusega liitujad. Samal ajal hakati korjama annetusi maja ostuks ja remondiks.

Sellest ajast säilinud arveraamatust on näha, et sageli on annetus olnud üks kroon, vahel ka vähem.

Paide usklikke on kümne krooniga toetanud ka Torgu metodisti kogudus Saaremaalt. Millal ja kellelt maja osteti, selle kohta kogudusel enam andmeid pole.

Kindel on, et 1936. aastal algasid ümberehitustööd ja 1938. aasta jaanuaris oli avajumalateenistus.

Ümberehitust mäletab veel selgesti praegugi Paides elav koguduse liige Rutt Roots. Sellal oli koguduse pastor, metodisti kiriku hilisem superintendent Valdo Ojassoo, kelle lastega oli siis üheksa–aastasel Rutt Rootsil hea läbisaamine. «Elasime lähestikku, meie maja oli kohe Laia tänava alguses,» selgitas ta. «Lastele oli kõik põnev, mäletan akende vahetust, olime ikka igal pool ninapidi juures ja harjusingi koguduses käima. Sellal oli inimestel üldse kirikuga lähedasem suhe.»

Valdo Ojassoo pere elas kogudusemaja väikeses korteris ja Rootsil on meeles, kuidas sõjategevuse lähenedes 1941. aastal mõlema kodu õues varjumiseks kaevikuid kaevati. Ettevaatusest hoolimata ei jäänud õnnetus tulemata.

Ühe pommitamise ajal tabas pommikild Valdo Ojassoo naist, kes väikese tütrega kiriku aias viibis. Kild jooksis läbi tüdruku juuste ja tabas naist südamesse.

Veel praegugi on kogudusemajas tegevuse algusest saadik seisnud Beckeri klaveril näha kuuliauke.

1943. aastal sisenesid jumalateenistuse ajal hoonesse Saksa sõdurid, kes nõudsid teenistuse lõpetamist ja hoone andmist armee hospidali käsutusse.

Koos tollase pastori Eduard Hargiga arvasid teenistusel viibinud inimesed, et on koos viimast korda.

Õhtuks oli saal täis haavatud saksa sõdureid ja kiriku tegevus määramatuks ajaks peatunud. Mõne nädala möödudes koliti haiged siiski mujale ja teenistused jätkusid.

Tugev nõukogude võimu surve saabus kogudusele pärast sõda. Ramo Peneri teada oli koos nelipühilastega plaanis riigist ära kaotada ka metodisti kirik ning paljud kogudusemajad Eestis võttis riik lihtsalt üle.

Ahju eest tuleb eraldi maks

Teiste seas kaotasid hoone ka Viljandi metodistid, kes siis mõnda aega Paidesse jumalateenistustele sõitsid.

Peneri teada jäi Paide maja üle võtmata seetõttu, et koguduse naisliikmed keeldusid NKVD esindajale võtmeid andmast ja polnud nõus välja kolima. Hoone äravõtuga ähvardati kogudust veel mitu korda.

Üks elavamaid aegu koguduse elus algas 1966. aastal Tallinnast Paidesse vaimulikuks tulnud Olav Pärnametsaga.

Pärnamets, kellest sai hiljem Eesti metodisti kiriku superintendent, teenis Paide kogudust neli aastat. «Siis oli suhtumine selge: mis kirikule paha, see riigile hea,» meenutas ta nüüd.

Koguduses käis siis ligi 70 inimest, kes suutsid annetuste najal majandada hoonet ning maksta palka ka noorele ja aktiivsele Pärnametsale.

Palk oli 40 rubla, millest läks tavalisest suurem maks riigile. «Maksuinspektor oli kirikus päris sage külaline,» ütles Pärnamets. «Kord avastas ta, et kiriku ahju üks sein soojendab ka pastori tuba, ning seegi pandi kohe maksu alla.»

Kõige norimise ja vaenamise kiuste hoidis kogudus suure perena kokku, tegi usinalt koostööd Paide baptistikogudusega, koor esines luteri kirikus.

Üldse tegutses sellal kaks laulukoori ja keelpilliansambel. Pärnametsa ütlust mööda iseloomustab metodisti kogudust koostöövalmidus ja juhindumine John Wesley tarkusest: mõtle ise ja lase ka teistel mõelda.

Kuid kimbutamine ei piirdunud ainult vaimulikega. 1961. aastal liitus kogudusega siis 22aastane Loo Liders, kelle vanemad kuulusid samuti metodisti kogudusse.

Et neiu ei tahtnud algul Paide keskkoolis ja hiljem meditsiinikoolis õppides oma usklikkusest kuidagi välja kasvada, suunati ta pärast meditsiinikooli tööle Hiiumaale hooldekodusse.

Et nõukogude ajalgi käis saarel aktiivne tegevus baptistikogudustes, tundis Liders sellest ainult rõõmu. Seitse aastat hiljem tuli ta tagasi Paidesse ja on siiani siinse metodisti kiriku liige.

«Olgu see meie kirik või mõni teine kirik, need pole kunagi päris täiuslikud kohad täiuslike inimestega,» lausus ta. «Ometi on kirik hea koht, kuhu tulla, sest sõnum, mida kuulutatakse, on sirge ja seda ei saa kuidagi kõveraks väänata.»

Kirik ootab teelisi

Ka üheksa aastat koguduse vaimulik olnud Ramo Pener arvab, et kirik on hea koht. «Meil on väärikad eelkäijad, kelle visadus on hea eeskuju, aga me ei ela ainult vanades mälestustes ja kommetes, vaid tänapäevas,» lausus ta.

Ka praegu on kirikul laulukoor ja töötab pühapäevakool. Varsti juba kolmandat aastat käib majas koos AA–rühm.

Juuni algusest peale tähistab Eesti metodisti kirik 100. sünniaastapäeva mitmesuguste üritustega.

Paide kirik avab uksed 1. juulil, mil üritusi jagub kogu päevaks. Seoses «Teeliste kirikute» kavandiga on uksed avatud neljapäevast laupäevani õhtupoolikul ja pühapäeva ennelõunal.

METODISTID

Metodism kasvas 18. sajandil Inglismaal välja anglikaani kirikust. Algselt tähendas metodist sõimusõna usklike kohta, kes korrapäraselt koos käisid ja metoodiliselt piiblit uurisid, palvetasid, laulsid ja tegid sotsiaaltööd.

Metodismi väljapaistvaim juht oli anglikaani kiriku vaimulik John Wesley, kelle tegevusest sai kirik alguse.

Eestisse jõudis metodism 1907. aastal, mil Saaremaal alustasid kuulutustööd Vassili Täht ja Karl Kuum.

Käesoleval ajal kuulub Eesti metodisti kirikusse 28 kogudust ligi 1800 liikmega. Maailmas kokku on 72 miljonit metodisti 138 eri riigis.