Kuidas sattusite Palladium Cupi korraldusmeeskonda?

Avastasin võimaluse internetist, igal aastal otsitakse etappidele abilisi.

Mina kuulun platsimeeskonda, kelle ülesanne on takistusi ja parkuure üles seada. Erilisi oskusi selleks vaja pole, aga natuke taipu ja tahtmist küll.

Mida olete Palladium Cupil näinud sellist, mida tribüünilt ei näe?

Tööd takistustega, ettevalmistusi – minu meelest on need nii huvitavad.

Iga platsi kohta teeb rajameister esmalt skeemi, millel on paika pandud, millised takistused kuhugi lähevad. Meie töö on takistused üles laduda.

Kui nüüd võistlustel hobune tuleb kapates ja ajab seal maha mingisuguse kaika...

Lati. Kui hobune ajab maha lati, siis meie töö on see tagasi panna. Muidugi mitte kohe.

Kuni hobune on platsil, ei tohi sinna keegi teine minna. Vastasel juhul võib ratsanik esitada protesti ja öelda, et segasime hobust. Muidugi, kui on karm kukkumine, siis on teine asi, siis tuleb ikka appi minna.

Kui palju tegelikult selline sekeldamine platsil hobust segab? Pealtvaatajad on ju nagunii tribüünidel.

Meil on selline paha asi, et palju pildistatakse hobuseid, mis on välismaal peaaegu täiesti keelatud. Hobust segab välguga pildistamine ja seda oleks küll parem mitte teha.

Ideaalne pealtvaataja olekski see, kes ei pildista välguga ja on vaikselt, kui hobune oma sõitu teeb. Pärast võib muidugi plaksutada ja tunnustada, sest on palju hobuseid, kellele meeldib esineda ja rahva ees tulevad neil hüpped paremini välja.

Palladiumgi on üks sellistest hobustest, kes armastab esineda ja ennast näidata. See oleneb tujust ka, kui tal on halb tuju, ajab ka takistusi ümber.

Noorte hobuste võistluste ajal on närvitsemist palju rohkem, sest neile tunduvad takistused suured ja mõni lausa hirmus. Kui nüüd kõrval on veel segavaid faktoreid, siis see suurendab veelgi pingeid.

Harrastajate võistlustel on ka ette teada, et tööd tuleb rohkem, sest nemad kipuvad hobuselt võtma rohkem, kui ise tagasi annavad.

Kui tihti on platsimeeskonda süüdistatud, kui hobusel läks võistlus halvasti?

Jah, seda on tulnud ette. Latid pole täitsa sirged, võib juhtuda, et neil on väikseid kühme ja siis tuleb olla hoolikas, et need oleksid alla keeratud. Muidu võib ratsanik hiljem öelda, et need kühmud segasid hobust.

Milliseid probleeme on veel võistlustel ette tulnud?

On olnud selliseid üritusi, kuhu rahvas saab tasuta sisse. Seal on juhtunud, et purjus inimesed tulevad vaatama ja hakkavad tõsiselt segama.

Turvamehed on pidanud neid platsilt ära viima, sest see segab ikka väga, kui joodikud naeravad, karjuvad ja lällavad. Ja muidugi nad tulevad oma pudelite ja sigarettidega, see ei kõlba kuhugi.

Kas tõsiseid kukkumisi on ka ette tulnud?

On küll. Eelmisel etapilgi oli üks kõvem kukkumine, ratsanik kukkus lattidesse ja istus pärast tükk aega takistuse kõrval ja toibus. Seda nähes on päris õudne tunne, külmavärinad tekivad juba vaatamisest.

Harrastussõitjate ja noorte hobuste puhul tuleb rohkem kukkumisi ette, vahel juhtub, et hobustele ei meeldi lihtsalt üks takistus ja nad hakkavad selle ees tõrkuma. Aga olgem ausad, sellised asjad tõstavad pealtvaatajate huvi võistluse vastu.

Kuidas on teie hobusehuvi alguse saanud?

Kindlasti pole see kaasasündinud. Elasin varem Sagadi lähedal ja minu kodu juures pidas üks naine ka hobuseid, sealt sain esimese kokkupuute, aga tõmme polnud siis nii suur.

Paari aasta eest sattusin Lääne–Virumaal Mätta ratsatallu tööle, sealt sai põhihuvi alguse. Hobused on suure hingega loomad, kui nad kord meeldima hakkavad, on pisikust juba võimatu vabaneda.

Mina sain selle endale külge ja tean, millest räägin.

Millised hobused teile meeldivad?

Olen mõelnud, et kui kunagi saan hobuse, võiks ta olla süsimust ja hea, kui on veel mära. Kunagi jooksis seriaal «Must iludus», see meeldis mulle väga. Seda vaadates mõtlesin, et paneksin oma hobusele nimeks Black Beauty.

Hobuste pärast vaatan ka kauboifilme. Olen mõelnud tulevikus ise teha ühe vesterni stiilis turismitalu, et eestlastele seda kultuuri tutvustada.

Kauboifilmide juurde käivad ka hobuste rängad kukkumised, mis tundega neid vaatate?

Jah, sinna pole midagi teha, kukkumisi tuleb ikka ette. Olen ka korra rängalt kukkunud ja peapõrutuse saanud.

Oli noor hobu ja ma ei ole nii tasemel sõitja ka, nii et kokku lendasin ühe treeningu jooksul maha kolm korda. Aga pole midagi, seda ikka juhtub.

Ehk oli see lihtsalt üks kuri hobune, kellele meeldiski inimesi seljast visata?

Hobused on kindlasti erineva iseloomuga, aga kurjaks läheb hobune siis, kui ta peremees on ta niisuguseks ajanud. Hobune iseenesest kuri ei ole, sest hobused on kurjuseks liiga suure hingega.

Kuidas teie teate, milline on hobuse hing?

Tunnen seda. Kui õpid hobuseid tundma, avastad tõeliselt suure maailma. Hobune tegelikult avab oma hinge, kui temaga suhelda.

Ja hobustel on eelistused: kui talle haiget teha, näitab ta iseloomu vastu.

Kuidas suhtute võiduajamistesse ja võistlustesse, kus hobustelt viimane välja võetakse?

Palladium Cup ja üldse selline takistussõit, neil pole häda midagi, aga isegi võimsushüpe või teise nimega kõrgushüpe on juba päris karm.

Olin eelmisel aastal Hiiumaal, kui tehti uus kõrgusrekord 2.09. Kui näha seda takistust ja kuidas hobused seda võtsid, siis see oli päris raske.

Hobune ei tea ju, mis seal müüri taga on. Üle niisuguse müüri hüppamine näitab hobuse ja ratsaniku head ja usalduslikku suhet. Mina plaanin rahulikku hobusekasvatust.

Kui öeldakse hea hobune, mida selle all mõtlete?

Hobust, kes usaldab ratsanikku, kes on hästi välja sõidetud. Hobune peab usaldama kõiki.

Kui suur huvi üldse on rahval hobuste ja ratsutamise vastu?

Võiks suurem olla. Tegelikult on ka inimesi, kes võtavad mingi emotsiooni ajel endale hobuse ega mõtle, kui palju tööd hobusega kaasa tuleb. Siis juhtub, et loomad jäävad hooletusse ja neid koheldakse halvasti.

Niisuguseid asju kuulata on lihtsalt kurb. Vahel jääb silma mõni inimene, kellele võiks hobusega tegelemise asemel soovitada hoopis mootorratast.

Kui masinaga midagi juhtub, saab jupid ära vahetada ja sõidab jälle. Hobust võttes peab arvestama, et loom tahab süüa ja hoolitsust ka pühapäeval ning teda ei tohi lihtsalt silma alt kuhugi ära lükata.

Kui palju teil kulub aega hobustele?

Päris palju, tegelikult kooli pärast ei peaks ma üldse praegu siin tallis käima, aga mulle meeldib. Panen käed külge seal, kus vaja on, aitan treeningutel. See on nii loomulik, et kui hobused pakuvad huvi, siis ei piirdu see ainult õppetööga.

Siia kooligi tulevad õppima inimesed hobusekasvatust ja on neid, kel pole hobustega senimaani üldse mingit kokkupuudet olnud.

Tundub, et nii mõnigi ei seo oma tulevikku üldse hobustega. Praegugi oleks seoses Palladium Cupiga veel palju teha ja abikäsi on hädasti tarvis. Nii et kohe kui intervjuuga lõpetame, lähen platsile appi.