Jäneda veekogudel on laululuigepaari näha olnud  märtsi algusest. Kord ujuvad nad sinikaelpartidest kaugele hoides Allikjärvel ringi, siis kaovad tundideks silma alt varju.

Kas käivad uusi jahimaid otsimas või on ametis pesaehitusega, sellest nad inimestele ei kõnele.

Emaluik leidis loomaaiast uue paarilise

Jäneda elanik Enno Must ütles, et Jänedat luikedeta ette kujutada on üsna raske, tema teada toodi kühmnokkluiged Jänedale 60ndate aastate algul.

Siis midagi lindudega juhtus, mistõttu 1970ndate aastate algul toodi Volga äärest uus, seekord juba laululuigepaar.

Laululuiged on igal aastal siin endale pesa rajanud, kuid eelmisel aastal mitte, sest üle–eelmisel aastal sai isaluik  hooletu kihutaja autolöögist raskelt vigastada. Tema eluküünal kustus, emalind kasvatas pojad üksi üles ja sügisel viidi ta Tallinna loomaaeda.

Musta teada leidis emalind loomaaias endale uue paarilise, aga kui loomaaia töötajad tahtsid nad eelmisel kevadel Jänedale toomiseks kinni püüda, ei andnud isalind end kätte ja ettevõtmine nurjus.

Nii jäigi Jäneda üle mitmekümne aasta luigepaarita. «Eks neid läbi on rännanud küll, aga kohale pole ükski jäänud,» märkis Must.

Rohkem kui kuu Jäneda  Allikjärvel tiirutanud luigepaar äratab kohalikes lootust, et seekord jäävad kuninglikud linnud paigale, hauvad välja pojad ja külastajail on jälle võimalik nii kaugelt kui lähedalt nende ilu imetleda. «Eelmine paar oli inimestega harjunud, ei nad peljanud tulla kaldale ja inimeste käest süüa nõuda ning tundsid end täieõiguslike peremeestena,» pajatas Must.

Luik kaitseb kiivalt oma maa–ala

Türi tehisjärv oli samuti eelmisel aastal luigepaarita. Järvamaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialist Olavi Randver ütles, et selle põhjus võis olla üle–eelmisel aastal järvest lõigatud pilliroog, mis jättis kaldaservad lagedaks ja linnud ilma sobiva pesakohata. «Minu teada on luiged teinud endale pesa  just samale saarele, kuhu kunagi kadunud ettevõtja Are Unus paadiga lambad ja jäära suvekarjamaale sõidutas,» lausus ta.

Üks asi  on näha luik järvel ujumas ja saada osa nende tegemistest, kuid looduskaitsjad lähenevad linnu ja inimese külg külje kõrval elamisele teise nurga alt.

Randver seletas, et ega lind rumal ole ja halvad harjumused hakkavad tallegi kiiresti külge. «Kui lind näeb inimest talle toitu pakkumas, võtabki lõpuks seisukoha, et inimene on talle kohustatud süüa muretsema, ja hakkab seda nõudma,» ütles ta.

Suur ja tugev lind ei pruugi mõista, miks igal inimesel pole talle süüa anda. Ja siis on kuri karjas.

Teine mure oli Randveril veel. «Luik on tegelikult rannikulind, sisemaale pesa tegema ja elutsema ajab üksnes ruumipuudus,» selgitas ta. «Linnud tahavad omaette valitsemisala, nad teisi ei salli. See käib ka inimeste kohta.»

Kui inimene läheb kogemata või meelega luige maa–alale liiga lähedale, võib kaitseks järgneda rünnak. «Lindudel on valida: kas põgeneda või rünnata, luik nii kergelt ei põgene,» lisas Randver.

Kuigi õnneks pole lahinguni lindude ja tehisjärve ääres suvemõnusid nautivate inimeste vahel läinud, tuleb valvas olla mõlemal poolel. Eriti lastevanematel, sest suure ja tugeva luige jõud käib väetist lapsest kõvasti üle.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0