Türil jätkuvad julmad kuriteod

Anonüümseks jääda soovinud naine meenutas, et tuli eelmise neljapäeva õhtul kella poole üheksa paiku Türilt treeningult koju Säreverre.

Tuttav tõi ta autoga kohta, kust üle Pärnu jõe läheb jalakäijate sild ja sealt edasi väike tee otse Säreverre. Naine on seda teed käinud sadu kordi ja hirmu ei tundnud. Paarsada meetrit Pärnu–Rakvere maanteest ja Türi linna piirist kuulis ta, et selja tagant läheneb jooksja. «Hakkasin siis üle õla vaatama, kas on keegi tuttav, kui mind tõugati pikali ja see mees oli kohe minu peal,» ütles ta.

Sekundi murdosa jooksul oli naisele selge, et nüüd võib juhtuda midagi väga hullu, ja ta hakkas karjuma. Seejärel vajutas ründaja käe suu peale ja ütles, et kui ta karjumist ei jäta, lööb maha. «Mis sa tahad?» küsis naine seejärel ründajalt.

Mees vastas, et tahab naisega kõigest rääkida, aga selleks peavad nad minema samas kõrval asuva veski varemetesse.

Naine selgitas, et mõistis selleks ajaks, et tema jõud mehest üle ei käi ja pole kahtlustki, et jutuajamiseks teda varemetesse ei meelitata, mistõttu jäi üle loota kavalusele. «Ma siis selgitasin, et kui ta tahab ainult juttu rääkida, miks ma pean temaga siis sinna varemetese minema, rääkida saab ju ka siinsamas tee peal,» lausus ta.

Mees ei jäänud nõusse ja nõudis, et naine peab käsku täitma. «Siis selgitasin, et ma ei saa ju varemetesse minna, kui ta minu peal istub,» sõnas ta.

Kui ründajale tundus, et naine ei osutagi vastupanu, tõusis ta naise pealt püsti ja ulatas isegi käe, et teda püsti aidata.

Nagu naine jalgele sai, otsustas ta kohe ära joosta, kuid võis teha kõigest mõne kiire sammu, kui mees ta uuesti pikali paiskas, peale istus ja teda peksma hakkas. «Nüüd oli ta väga vihane ja lõi aga rusikatega näkku,» sõnas ta.

Naine hakkas uuesti karjuma, mispeale kordas ründaja oma ähvardust, et kui ta vait ei jää, saab surma.

Ohver tunnistas, et ega ta enam mehe sõnades kahelnud. «Mul oli ikka täielik surmahirm,» tunnistas ta.