Mina, nagu ilmselt eestlasele kohane, ei kipu eriti oma mõtteid paberile panema. Lihtsam on ju lasta aur välja lähedaste või sõpradega suheldes. Sellega tavaliselt asi piirdubki.

Kuid nüüd, kevadel, mil koolid hakkavad lõpetajaid endale meelitama, tuleb mul tahtmatult jälle meelde aastavahetusel Eesti Päevalehest loetud intervjuu peaminister Andrus Ansipiga ja TÜ rektor Jaak Aaviksoo arvamuslugu kutseõppeharidusest.

Õpitud oskused annavad töö ja hea palga

Kuidas on võimalik, et lugupeetud peaminister ja rektor leiavad, et ainult kõrgharidus on haridus? Kas kutsekoolist ei saagi haridust? Mida siis?

Kas kutsekoolides õpivad rumalad, kes kõrgkooli sisse ei saa? Kas kutsekooli õpetaja on rumalam kui ülikooli õppejõud?

Tal pole ju vaja nii palju tarkust edasi anda, lõpetajad on ju nagunii «kehva sissetuleku ja madala positsiooniga» inimesed. Ja seda aastal 2006!

Olen kutseharidusest, eriti maakutsekoolidest mõtisklenud juba kaua. Olen nende probleemidega tihedalt seotud Maaelu Edendamise sihtasutuses, mis on nüüd juba neljandat aastat proovinud suunata noori kutsekoolidesse õppima, makstes neile riigi antavale õppetoetusele lisa heade hinnete ja õppetööst osavõtu eest.

Kas Eestis on kutseõppeharidust üldse tarvis? Kuulen igal kohtumisel ettevõtjatega, et neil ei ole oskustöölisi. Ja kindlasti pole küsimus selles, et neile makstaks vähe palka.

Vastupidi: praegu saavad isegi suvel praktikal olijad sama palju või isegi rohkem, kui mõni äsja kõrgkooli lõpetanud linnaettevõttes töötav noor.

Ka paariaastase töökogemusega kutsekoolilõpetanu teenib maal kindlasti rohkem kui paar–kolm keskmist palka.

Vaidlen vastu ka Jaak Aaviksoole, kes ütles: «Enamgi veel, minu arust on vastutustundetu nõuda haridussüsteemilt noorte koolitamist vaid kolme– kuni viieaastase perspektiiviga töökohtadele, kus juba praegu on palgatase vaid napilt üle miinimumpalga.» Maakutsekoolides ei õpetata erialasid, mille «iga» on mõni aasta. Me kõik tahame süüa ja süüa head eestimaist toitu. Selleks tuleb koolitada inimesi, kes meile toidu lauale tooksid.

Mulle meeldib väga ühe kolleegi küsimus (ja ka kommentaar sellele), mida ma olen paljude käest küsinud: kui sul oleks poolteist miljonit krooni maksev Lexus, kas sa usaldaksid selle juhtimise suvalisele inimesele?

Tavaliselt vaadatakse mind sellise küsimuse peale nagu mõistuseta olendit ja vastus on selgelt eitav.

Miks peaks siis maaettevõtja usaldama oskusteta töötaja kätte kaks–kolm korda kallimad masinad! Kuid kõrgelt haritud inimene ei taha millegipärast maal nende masinatega töötada, tema tahab linnas «inimressursse juhtida».

Elu maal peab pakkuma võimalusi

Teine küsimus on, kas noored lähevad ka pärast lõpetamist maale elama ja tööle. Uuringud näitavad, et paljud maapiirkonnast pärit õppurid ei lähe maale tagasi, sest seal on igav ja linnas on rohkem võimalusi.

Ehk peaks rohkem mõtlema sellele, kuidas maal infrastruktuuri parandada, et ka seal oleks kauplus, kohvik, kino. Ära ei tohi unustada ka teid ja bussiliine.

Kes peaks selle eest hea seisma, et meil oleks maale minna soovivaid noori? Arvan, et esmajärjekorras peaks see olema riigi ülesanne, et kõikides majandusharudes oleks olemas oskustööjõud ja inimesed ei elaks ainult linnades või ei käiks maal peamiselt magamas või suvitamas.

Ettevõtjad võiksid endale otsida kutsekeskkoolist tööjõudu ja maksta neile lisa kokkuleppel, et noor läheb pärast lõpetamist tema juurde tööle. Õpilane saab ettevõtja juures olla ka praktikal ja sellega on loodud side tulevikuks.

Loomulikult lisanduvad ettevõtjale jälle kulud, sest kohe tuleb maksta ka tulu– ja sotsiaalmaks.

Et ettevõtjad teevad riigi eest ära osa tööst (populariseerida ja toetada kutseõpet), võiks riik mõelda näiteks viie– või seitsmeaastasele üleminekuajale, mille jooksul ettevõtjate kutseharidusse investeeritud, tegelikult annetatud summad oleksid maksuvabad.

Investeeringuteks loetaks nii õpilastele makstavad stipendiume kui ka materiaalset vara. On ju teada, et kutsekeskkoolide õppevahendid on ajast ja arust ning raske on õpetada, kui töötama peab hakkama hoopis uuemate ja juba ka teistsuguste masinatega.

Vajatakse tublisid tööinimesi

Miks on kutseõpet vaja? Sellele küsimusele on vist kõige lihtsam vastata: kõrgharidusega juhte on meil tööjõuturul küllaga, ilmselt jääb õige pea ülegi, kuid korralikku tööinimest tuleb tikutulega taga otsida. Ja ka siis ei pruugi leida.

Kuidas leida lahendust? Kõigepealt peab olema tahe ja arusaamine, et me ei tohi vastandada kutseharidust kõrgharidusele. Igasugune õppimine annab hariduse, kuid tarvis on tööinimesi, kes töö ära teeksid.

Tahe peab olema ka avalikkusel ja ajakirjandusel. Rohkem tuleks teavitada nendest noortest, kes on tublid tööinimesed.

Tahaks ajalehtedest ja ajakirjadest lugeda tublidest inimestest, kes töötavad neis ettevõtetes, mis figureerivad igasugustes toppides.