Kui aastaid on kurdetud, et õpilaste väljalangevus põhikoolist on liiga suur, on tähelepanuta jäänud need noored, kes on küll jala gümnaasiumi ukse vahele saanud, kuid kel puudub jaks mööda haridustreppi edasi rühkida.

Neid noori, kes on gümnaasiumist lahkunud, oli Eestis aastal 2001. aastal 504, aga aastal 2002 kasvas nende hulk plahvatuslikult 1036ni ja püsib sama nüüdki. Kooli poolelijätjaid on nii kümnendike, üheteistkümnendike kui ka lõpuklassi jõudnute seas.

Põhjusi on mitu: kes on lihtsalt laisk ja kukub koolist välja võlgnevustega (enamasti poisid), kes peab õpingud katkestama olude sunnil (enamasti lapseootele jäävad tüdrukud).

Kui kooliaasta katkeb poole pealt, on võimalusi kaks: kohe täiskasvanute keskkoolis õpinguid jätkata või lihtsalt rihm lõdvaks lasta. Viimasel juhul on võimalusi kaks: võtta järgmisel sügisel end kokku ja minna kas kutsekeskkooli või tööle ja täiskasvanute keskkooli, et haridustee ei katkeks, või lüüa lulli edasi.

Siis on võimalusi kaks: mõistus tuleb pähe või ei tule üldse. Ja siis lõpevad võimalused otsa. Sest ilma hariduse ja mis veel tähtsam – kutseoskusteta on raske tasuvat töökohta leida. Aga just sellest tänapäeva noored ju unistavadki.

Siin nõuab kummutamist üks valearusaam. Nimelt on aastaid selgitatud, et gümnaasium valmistab õpilasi ette kõrgkooliõpinguteks ja neil, kes kõrgkooli ei püri, pole mõtet gümnaasiumis õppida punnitadagi.

Vale puha. Sest kui uurida kutseõppeasutustes õpetatavaid erialasid, nõuavad paljud keskharidust. Isegi juuksuriks või kosmeetikuks ei saa õppida keskhariduseta.

Et valesid valikuid ennetada, tuleb palju suuremat tähelepanu pöörata karjäärinõustamisele põhikoolis.

Ei tasu unustada, et täiskasvanute keskkooli minna pole paha mõte, kuigi see kool läbi käia nõuab palju rohkem iseseisvat tööd ja mõtlemist kui gümnaasiumis õppides, kus õpetajad iga päev kontrollivad ja tagant utsitavad. Selle kooli kõrvalt võiks ka ameteid proovida, et lõpuks see õige valida.