Pika tavaga Pilistvere kihelkonnapäev oli seekord Imaveres, kuhu kogunes lapsi Imaverest, Võhmast, Kabalast ja Kõost.

Igal aastal eri kohas tehtava lastepäeva viib iga vald läbi nii, nagu soovib, imaverelased üllatasid tuntud sportlaste ja põnevate aladega.

Abivallavanem Aare Järvik muretses päeva algul vilu ja pilvise ilma pärast. Vihmakartus viis spordihoone katuse alla ka Tartust tellitud 12 meetri pikkuse täispuhutava takistusriba, mis võitis väiksemate laste seas populaarsust.

Vehklemises pole midagi rasket

Epeevehklejail Maarika Võsul ja Heidi Rohil oli see esimene kord lastele oma ala tutvustama tulla.

Et vehklemist harrastatakse vaid Tallinnas, Tartus ja Haapsalus, tekitas ehtne epeevarustus laste hulgas elevust. «Valged rõivad, mida vehklejad kannavad, on spetsiaalsest materjalist, isegi nuga ei lähe sellest läbi,» selgitas Rohi.

Treeningute ajal võib juhtuda, et relva tera murdub ja siis pole vigastusohtu. «Sinikaid saab küll, kuid need tulevad enamasti siis, kui oled trennis laisk, võin teid torgata, näete, ei ole ju valus,» selgitas Rohi lapsevanemale, kes ala ohutuse pärast muretses.

Läbi raudsest võrgust maski nägemisega harjub Võsu ütlust mööda kiiresti. «Vehklemine on ala, millega pole kunagi hilja alustada,» julgutas ta lapsi.

Imavere vallavanem Jüri Ellram proovis epeed käes hoida ning tundis huvi varustuse ja treenerite vastu. «Kui ikka huvilisi jätkuks, võiks treeningu korraldamisele isegi mõelda,» sõnas ta.

Batuudi ja mattidega oli kohal akrobaatikatreener Allan Anniste Olustvere tehnikumist. Tema juures pidid lapsed esmalt näitama kätejõudu ja kõhulihaste tugevust. «Saltod paistavad küll lihtsad ja lapsed tahavad neid teha, aga kui kõhul midagi ei ole, ei saa ka hüpetest asja,» selgitas ta.

Ettevõtlikke noori selline jutt ei hirmutanud ja hüppelaualt õhku lendajaid jagus.

Kel vehklemine ja saltod selja taga, liikusid edasi lasketiiru, karatetrenni, väiksemad batuudile hüppama ja ponikaarikuga sõitma.

Lasketiirus said kaitseliitlaste käe all kõik soovijad ehtsate kamoflaažvärvidega sõjamaalingu näole, proovida kiivreid ja rakmeid.

Birgit Kattail Imavere põhikoolist ulatusid rakmed maani ja kiiver vajus ninani, kuid asjad meeldisid. «Sõjafilme ma eriti ei vaata, aga sõdurid ja varustus meeldivad küll,» ütles ta.

Ühiskassa loob suuremad võimalused

Väike üllatus ootas lõpus korraldajaidki, kui ürituse patroon judokas Indrek Pertelson tuli lastele auhindu kätte andma koos väliseestlasest mäesuusataja Tiiu Nurmbergiga.

Nurmbergi juured on Pilistvere kihelkonna naabruses Kolga–Jaanis, piimandusmuuseumis ringi vaadates leidis ta pildikogust vanavanaisa pildi.

Võhma abilinnapea Jüri Hansen ütles, et kihelkonnapäev on tavaüritus. «Hea põhjus kokku tulla ja ühiselt tehes saab rohkem pakkuda kui omaette nokitsedes,» lisas.

Erki Henri Meerbach Võhma keskkooli neljandast klassist kiitis kõige rohkem täispuhutavat takistusriba. Huvijuht Anne Feodorits lisas, et lastele meeldib ja täiskasvanutelgi on huvitav. «Juba programmi vaadates tekkis põnevus ja imetlus, kuidas nii vägev kava on küll kokku saadud,» sõnas ta.

Alates 1993. aastast kihelkonna lastepäeva korraldamise juures olnud Kirivere põhikooli õpetaja Eda Piilmanni teada pole nii sportlikku lastepäeva enne peetud. «Et maksame kõik osamaksu, saame kokku summa, millega võib põnevaid alasid tellida, muidu jääksid näiteks batuudihüpped vaestele maakoolidele kättesaamatuks,» lausus ta.

Et Imaverel sportlik päev õnnestus, ongi kavas edaspidi leida kõigile osapooltele just neile sobiv ala. «Lastepäevad tulevad hästi välja, on huvitavad suurtele ja väikestele, nii et need ei lõpe meil niipea,» lubas Piilmann.