Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalgest kujunes meie rahvuslipp, seejärel riigilipp. Sinimustvalge on eesti rahva ühtekuuluvuse sümbol ja sellisena peaksime ka oma lippu suhtuma ja seda kasutama.

Ärgem unustagem seda kunagi. Kasutagem lipupäevadel oma rahvuslipu heiskamise õigust, mida meil on meie ajaloos olnud ülekohtuselt lühikest aega.

Sinimustvalge lipp on meie riigi sümbol ja seaduse järgi on riigilipp riigi kaitse all. See tähendab, et riik peab kaitsma nii lippu ennast kui ka selle heiskajaid–kandjaid.

Tänavu 9. ja 27. mail aeti Tallinnas Tõnismäelt minema meie riigilippude kandjad. Sisuliselt tähendab see, et neil kahel päeval Tõnismäel Eesti riiki ei olnud.

Toimunus endas poleks justkui midagi uut: sinimustvalge heiskamist ja kandmist on läbi aegade varemgi takistatud, keelatud, heiskajaid ja kandjaid ka vangi heidetud ning isegi maha lastud. Ent seni on see juhtunud võõrvõimude valitsemise ajal…

Eesti Lipu Selts tänab kõiki, kes meie sinimustvalget kalliks on pidanud, seda au sees hoidnud, heisanud lipupäevadel rahvus– ja riigilipuna.

Meie eriline tänu ja lugupidamine kuulub neile, kes rasketel aegadel on meie rahvussümbolit heisates või seda kandes end ohtu seadnud. Oleme kindlad, et tuleb aeg, mil ka Eesti riik neile väärilist tunnustust avaldab.

Eesti lipu päeva eel kutsume kõiki asutusi, organisatsioone, kohalikke omavalitsusi ja eraisikuid seda päeva vääriliselt tähistama.

Päeva võiks sisustada tavalisest pidulikuma lipuheiskamisega, kõnede–ettekannete, muusika ja lauluga, muude teemakohaste üritustega, kindlasti unustamata seejuures meie noori.

Aga seegi oleks hea, kui me kodumaa suvehommikul maailma ilusaimat lippu heisates vähemalt mõtleksime pisutki sinimustvalge tähendusest.

Eriti viimaste sündmuste taustal pakuvad selles ehk taas abi Gustav Suitsu luuleread 1919. aastast:

«Tõsta lipp! See vestku, vestku,

Tõotusest, mis kestku,

kestku,

Sinisega viirutatud.

Musta mulla põimuline,

Lehvi valge võimuline,