Kolmapäeva lõunaajal Paide kultuurikeskuse kohvikusse kokkusaamisele jõudes on Eva Tigase esimesed sõnad: «Tead, mul on enda koer kadunud!»

Ühe hingetõmbega pajatab ta, et emasel koeral on jooksuaeg ja pani hommikul kodunt lõiget.

Kuigi Tigane selgitab, et mõnikord võib jooksu pääseda ka kõige hoolikamalt valvatud koer, on ta sellest silmanähtavalt ärritunud, sest tõupaberitega emane võib hiljem ilmale tuua pesuehtsad krantsid.

Üks teie tööülesanne on püüda hulkuvaid koeri. Miks seda teete?

Ütlesin kunagi ammu, et võin igale poole tööle minna, välja arvatud lastekodu ja loomade varjupaik, sest tooksin hoolealuseid koju rohkem, kui mõistus lubab.

Kui ajalehes oli kuulutus, et otsitakse inimest loomade varjupaika, ega ma pikalt mõtelnud. Tundsin, et tahan seda tööd teha.

Koerapüüdja on kahtlase kuulsusega amet sellistes kohtades, kus ei teata, mis nendest loomadest saab. Aga kui inimesed kuulevad, et katsun igal võimalusel loomadele uue kodu leida ja alles kõige viimane lahendus on magama panek, siis suhtumine muutub.

Jõululaupäeval korjasin Paides Maksimarketi juurest üles kaheksa kutsikat, kellest viimane saab uue kodu alles praegu. Oleksin võinud kõik kaheksa kahe nädala pärast magama panna, kuid ei teinud seda.

Kui uinutuspüssiga kusagil looma varitsete, kas keegi pole tulnud ütlema, mis sa, südametu inimene, loomi tapad?

Püssi kasutan harva ja siis ka nõnda, et inimesed ei näeks. Kui olen keset päeva püssiga linna peal, tähendab on tegemist erakordse juhtumiga, kus koer on inimest rünnanud või selleks on oht.

Neil juhtudel inimesed mõistavad mu tegevust.

Kuidas hulkuvad koerad kätte saate, kui uinutuspüssi ei kasuta?

Ega siin suurt kavalust ole, on vaja kannatust ja mõista looma hingeelu.

Tallinnas oli koolitus, kus sain kiita, et ei püüa loomi linguga. Lasti üks hulkuv koer aedikusse lahti ja pidime kõik teda püüdma. Minul õnnestus koer kätte saada vorstiga, teised ajasid linguga taga ega saanudki kätte.

Uinutuspüss teeks mu töö raskemaks. Nii on küll lihtne looma kätte saada, kuid talle jääb meelde, et olen temaga halvasti käitunud, ja ta ei usalda mind enam. Kui hakkan kohe ilusasti rääkima ja pakun süüa, saame sõpradeks ja koer hakkab usaldama.

Ütlesite, et tuleb mõista koera hingeelu. Kus ja kuidas seda õpitakse?

Ei saa öelda, et kass on rumal, kuid ta on tüki maad teistsugune kui koer.

Koer on tark ja truu loom, kui mõtled tema käitumisele ja katsud temast aru saada, hakkadki ühel hetkel hingeelu taipama. Koerad peavad ka meeldima, peab olema nendega kogemusi.

Iga väike laps tahab endale koera, kas teil oli koer?

Elasingi väiksena koerakuudis. Mu kodu ligiduses polnud palju lapsi, eks seetõttu hakkasingi koeraga suhtlema.

Võib öelda, et Muri oli mu parimaid sõpru. Ta oli suur hundikoer, mida paljud tuttavadki kartsid, kuid minule oli ta tõeline kindlus.

Mäletan, et lugesin Murile «Tähekest» (lasteajakiri – toim) ette ja näitasin pilte.

Koerte käest hammustada olete saanud?

Oi jaa! Olen koerte käest ikka kõvasti lõhkuda saanud.

Enamik inimesi, kes koera käest hammustada saavad, hakkavad koeri kartma. Mina katsun analüüsida, miks loom nõnda käitus ja kas mina midagi valesti ei teinud.

Ega koer lõbu pärast inimest hammusta. Enamasti käitub inimene valesti ja alles siis koer hammustab.

Näiteks, kui on pidu ja juuakse alkoholi, ei mõista koer enam ka oma peremeest, kes käitub teisiti. Loom läheb ärevusse ja võibki kedagi hammustada.

Varjupaigas olen olnud neli aastat ja pole kordagi hammustada saanud. Üks kutsikas rippus kord näpu otsas, aga see on kõik.

On igati loogiline, et varjupaiga koerad mind ei hammusta, sest kui nad ei lase ennast silitada ja ma nendega kontakti ei leia, pean nad ju hukkama.

Teie telefoninumber on internetis üleval ja korduvalt ajalehest läbi käinud. Kui palju kõnesid tuleb?

Vääääga palju. Olen mõelnud, et võiks abilise võtta, et siis näiteks kaheks päevaks telefon välja lülitada. Viimased neli aastat pole ma seda teinud.

Ühel hetkel võib tervisele hakata. Helistatakse ka näiteks õhtul hilja, aga siis ma isegi ei oska inimest aidata, sest pea on väsinud.

Ükskord helistas mees, kes oli võtnud paar kuud tagasi kaheaastasele tütrele kassipoja ja kahtles, kas ei peaks nüüd loomast loobuma, sest laps väntsutab kassi hommikust õhtuni ega lase tal isegi magada.

Mees tahtis, et selgitaksin tema tütrele, et loom vajab rahu. Kui isa telefoni tütrele ulatas, olid lapse esimesed sõnad: «Ära vii mu kassi ära!»

Rääkisin lapsega tükk aega ja selgitasin, et kass vajab omaette olemise aega. Igatahes tagasi pole see isa helistanud, mis tähendab, et asjad said vist korda.

Ütlesite, et olete abilisele mõelnud. Kui lihtne on inimest leida?

Ta peaks olema inimene, kes armastab loomi ja oskab nendega käituda.

Kui ta läheb linna peale ja kukub seal püssiga tulistama, siis ma ei kujuta ette, mis varjupaiga mainest saab.

Tallinna varjupaiga nimetus on nüüd lemmikloomade hoiukodu, sest sõnal «varjupaik» on inimeste seas halb tähendus. Mina ei taha hakata nimetust muutma, tööd tuleb teha nii hästi, et sõna pole inimestele enam hirmuäratav.

Tegelikult mul on üks abilisekandidaat, ta käis esimest korda minuga kasse püüdmas. Eks näis, äkki saabki asja. Ta peab olema hea suhtleja. Tarvis läheb ka külma närvi ja paksu nahka. Näiteks kaebavad naabrid üksteise koerte peale, siis peab olukorra lahendama.

Kuidas maakonnas hulkuvate koduloomadega lood on?

Väätsal on näiteks väga hea. Ega Türil ja Paides ka suurt probleemi ole. Kassipesakondi teatud kohtades leidub, aga mingit hullumaja pole.

Aastaid tagasi oli ikka hullem. Mäletan oma esimest püüdmist, see oli üks hulkuv koer, kelle kättesaamiseks ajasin kogu suguvõsa jalule. Ta oli tark koer, ega ta peale laste kedagi ligi lasknud.

Selle koeral oli kurb lõpp, sest ta ei harjunudki inimest usaldama.

Möödunud aastal võeti Järvamaal esimest korda inimeselt õigus loomi pidada. Mis teie juhtumist arvate?

Tean hästi seda lugu, ta polnud halb inimene. Jah, siga kukkus tõesti kaevu, kui mees oli kodunt ära, kuid siga polnud näljas, vaid hästi toidetud. Ka koerad polnud näljas. Selle vanamehega loodi pretsedent.

Nende aastate jooksul olen kohtunud paljude inimestega, kellelt tuleks loomapidamisõigus ära võtta.

Mees, kellelt see õigus ära võeti, polnud tegelikult loomapiinaja.

Kui palju teil kodus loomi on?

Kolm koera, kellest üks on varjupaigast toodud.

Oma koerad kipuvadki tagaplaanile jääma, sest varjupaiga loomadega on toimetamist omajagu.

Kui minu koerad saaksid rääkida, oleks neil vist sama jutt nagu paljude õpetajate lastel, kes heidavad emale ette, et liiga palju aega kulub võõrastele lastele.

Kuid ega ma neid unarusse jäta, kui tulen õhtul koju, oleme ikka koos.

Kasse mul pole. Emased kassid mulle ei meeldi, aga isased küll, kuid need lasevad kodunt jalga.

Sageli on varjupaigas kiusatus mõni loom veel koju tuua, kuid pean mõistusega võtma, et kui loomi palju saab, pole neil enam hea elada.

Kass või koer on hea pingemaandaja. Olete niigi päev läbi loomadega koos, kuidas lõõgastute?

Eks ikka samamoodi kui kõik inimesed ja loomi meeldib mulle samamoodi silitada, mis siis, et olen nendega tööl päev otsa kokku puutunud. Loomad rahustavad, selleks on välismaal ka vanadekodus koeri, et loomadega suhelda.

Loomapidamisega kaasneb ka nukker pool, sest nende eluiga on lühike.

Jah, olen sellega küllalt palju kokku puutunud.

Tugevad inimesed ei võtagi seejärel endale uut looma, sest ei taha rohkem kaotusevalu. Mina kuulun nende hulka, kes võtavad neid veel koguni kaks.

Kui võtta kohe uus loom, kes vajab sinu hoolitsust, ja täidabki augu. Üksnes pool aastat kutsud teda endise koera nimega.

Mõnda koera kasvatate varjupaigas üle poole aasta, enne kui talle uue kodu leiate. On kahju ka looma ära anda?

Ega ma looma igaühele anna ja kui annan, tähendab, et ta saab hea kodu. Enamasti lähevad nad kohta, kus saavad õues ringi joosta ja seepärast on mul nende loomade pärast hea meel.