Üleeilne vihm sundis koolipere spordipäevaks võimlasse, kus pärast lõunasööki hakkas mütsuma rahvastepall.

Rocca al Mare kooli nõukogu esimees Hannes Tamjärv, kes suurel määral on nüüd ka Vodja kooliga seotud, on valmis näitama, kuidas lapsed ja õpetajad on end mõisamajas sisse seadnud. «Püüdsime, et keskkond võimalikult samaks jääks,» lausub ta. «Remontisime vaid õpilaskodu ruume ja nelja õpetaja korterit.»

Pargis laiutab loodusklass

Nii on allkorruse seinu jäänud ehtima kaks kevadet tagasi Vodjal tegevuse lõpetanud algkoolist rõõmsad õunapuud, laste nimedki peal.

Kiikame sisse klassiruumi, kus tahvlipealsel on värvilistest trükitähtedest laotud sõnum: «Puuduta mind südame kätega.»

Esimese kooliaasta lõpus õpib Vodjal 20 last. Pooled neist käivad siia lähiümbrusest: Paidest, Türilt ja mujalt; pooled kaugemalt: Tallinnast, Pärnust, Harjumaalt ja elavad esmaspäevast reedeni õpilaskodus.

Õpperuume on I–II, III–IV–V ja VII klassis käijatele. Lisaks muusika–, käsitöö– ja kunstituba. «Väljas on veel viis hektarit loodusklassi ka,» märgib Tamjärv.

Ja kolm hobust, kaheksa küülikut ja koerakutsikad, koos uue kokatädi Valjaga Esnast tulnud 20 kitse.

Teisele korrusele viiv mõisatrepp nagiseb rõõmsalt. «See on paljude lemmiktrepp, et just niimoodi nagiseb,» sõnab Tamjärv.

Koridorides asendab kolhoosiaegset pruuni helekollane, õpilaskodude toad on kohupiimavärvidest rõõmsalt pastelsed.

Tualettruumide eurosära vaigistavad seintel laiguti mustreid loovad vanad värvikihid. «Meie keeles maalid, ajalugu,» ütleb Tamjärv.

«Vaatan, et toad poleks liiga korras, see on halb märk,» ütleb Tamjärv enne, kui laseb elutubadesse piiluda. «Minu silmale võiks segadust rohkemgi olla!» täheldab ta hiljem.

Koolipere päev algab hommikuringiga vaikses toas. Kõik kogunevad suurele vaibale kuulama, arutlema ja mõtlema eluväärtuste üle. «Helgemad mõtteterad ripuvad kirjapandult soovidepuul,» selgitab õpetaja Hele Aluste hiljem. «Need on kui elupuu õied ja lehed, mis varem või hiljem peaksid vilja kandma.»

Nad räägivad õpetlikke lugusid, mõistujutte, lapsed on selles osalised. Mõnikord laulavad, mängivad või improviseerivad lühinäidendit. «Kõike selleks, et alustada päeva heade soovidega,» selgitab Aluste.

Esimese aasta kohta ütleb Tamjärv, et see on läinud metsikult hästi – kuigi «hästi» on rohkem maailmavaateline küsimus. «Oleme saanud palju tõestust oma unistustele: seda, mida teeme, on väga vaja,» arutleb ta. «Teisalt oleme nüüd teadlikud oma piiridest: kellele on sellisest koolist kasu ja kelle puhul tuleks otsida sobivamaid lahendusi.»

Praegu on koolist lahkunud neli õpilast. «Mõne lapsepõlv on olnud niivõrd raske ja kõrvalekalle psüühilisest tasakaalust nii suur, et neile meie rahuliku ja sõbraliku looduskooli abist ei piisa,» põhjendab Tamjärv. «Samas raviasutust me asendada ei saa.»

Vodja kool on erilistele lastele – kõik lapsed ongi erilised. Siinne töö on näha igas lapses erilisust ja toetada võimete väljaarendamist.

Tamjärve meelest on praegusele 20 lapsele Vodja hea keskkond, et mitte öelda parim võimalus.

«Õpilaste hulgas on neidki, kes on olnud suurtes klassides kiusatud ja tõrjutud – selles suhtes töötab Vodja imehästi,» selgitab ta. «Kartlikkus ja suletus on vähenenud, asemel on avatust ja seesmist rahu. See võimaldab luua olukorda, kus erianded esile kerkivad.»

Õppetöö põhineb Vodjalgi riiklikul õppekaval, lähtudes lapse rütmist ja elukorraldusest. «Otseselt mõõta ja hinnata me lapsi ei ürita, aga räägime näiteks – mis on omaette tähtis asi –, et poiss on hommikuringis juba mõnda aega säravate silmadega,» selgitab Tamjärv. «Õppimisvõime algab siis, kui psühholoogiline keskkond on sobiv.»

Nüüd on Vodja koolis nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt tekkinud ruumi, et igasse klassikomplekti lapsi juurde võtta.

Hele Aluste lisab, et oodatud on eeskätt lapsed, kelle arengut saab Vodjal toetada. Kes ei lõhuks juba kujunenud kooslust, kel on huvi ja põhjendust siin õppida. «Igati oluline on ka pere koostöövalmidus,» märgib ta veel.

Õpetaja toetab kogu aeg

Aluste rõhutab, et koolis toimib peaväärtuste kandjana õpetaja isiksus ja ühise pere tunnetus. «Lapsele mõjub, et õpetaja on kogu aeg toeks, ka siis, kui temal on äärmiselt raske,» sõnab ta.

Arvutimänge asendab Vodja lastel vilgas toimetamine. Nad teevad koos süüa, tegelevad loomadega, loovad kunsti.

Õpetajate toa põrandat kaunistab kirev kaltsuvaip. «Õhtune ühistöö, ka kõige probleemsemad poisid kudusid siia oma kirju riba,» selgitab Aluste.

Küsimusele, kas ratsutate ka, vastab Aluste, et hipoteraapiatunnid on osa laste puhul parim võimalus leida sisemist tasakaalu. «Peamiselt nad siis küll patsutavad ja kallistavad hobuseid,» lausub ta. «Lastelegi on hämmastav, et suur loom, kes algul tekitab hirmu, võib olla parim sõber ja reageerida naeratusele.»

Viiendat klassi lõpetavale Oliverile meeldib kõige rohkem ringitöö: teha kunstiringis vitraaže, animafilme ja mõisate pabermakette. Tore on kutsikate ja hobustega suhelda, matkadel käia. Ja omaette õppida.

Neljandat klassi lõpetavale Laura–Liisale ja viiendat klassi lõpetavale Johannale meenub punastest tellistest ehitatud väliköök, kus nad vahel õhtuti pannkooke küpsetavad.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5