Mõtleme hetkeks, millised oleksime ilma oma lasteta. Mis on see, mille eest lapsed meid kaitsevad? On ju lapsed need, kes aitavad kaasa, et me poleks hoolimatud egoistid, kes ainult iseendale ja elu nautimisele pühenduvad. Nad ei lase meil paigal tammuda, vaid sunnivad ikka edasi.

Nad aitavad meid, et me elu ei tunduks tühi ja mõttetu. Nad kaitsevad meid, et meie elu ei oleks helluse ja armastuseta.

Andmisrõõmust

Sattusin mõni aeg tagasi Amsterdamis Vincent van Goghi muuseumis piltide ees tammudes ühe paari kõrvale. Nende ingliskeelset vestlust kõrvalt kuulates sain aru, et tegemist oli ema ja pojaga.

Tähelepanu äratas aga, et millegipärast kirjeldas ema väga üksikasjalikult igat pilti, seda, mis oli maalil, värve, aga ka emotsioone. Ta oli tulnud kunsti vaatama koos oma pimeda pojaga.

Pikemalt jäid nad seisma maali ette, millel oli kujutatud mandlipuuoksi imeõrnade peaaegu läbipaistvate õitega lasuursinise taeva taustal. See van Goghi maal, tehtud mõni kuu enne surma, vennapoja sünni puhul, oli naise lemmik.

Pimeda poisi ema pühendumus ja jagamissoov liigutab mind siiani. Ja natuke ka kriibib hinge, sest nii palju on oma lastele andmata jäänud. Ometi on ju andmises nii palju rõõmu.

Mõni aasta tagasi tehtud küsitlus näitas, et viimase aasta jooksul puhkasid vähem kui pooled Eesti õpilastest koos vanematega. 15 protsenti ütles, et nad pole kunagi koos puhkuseaega veetnud.

Jagamisrõõmust

Tõsi, mul tekkis kahtlus, kas laps ikka oskab puhkuseks pidada suvekodus veedetud nädalalõppu, kui ta porgandipeenart rohima pannakse. Kuid ikkagi on ehmatavalt vähe seda aega, mis me lastega koos oleme.

Fakt, et lennujaamades näeb järjest rohkem lastega peresid ja et peaaegu igale reisile sattub ka mõni kilkav põngerjas, näitab siiski vähemuse võimalusi.

Enamik rügab tööd teha ja katsub lapsed koolivaheajaks kuhugi ära sokutada.

Ühe Lõuna–Eesti väikekooli seina kaunistasid laste pildid merest. Õpetaja teadis, et päris mitu neist polnud merd oma ihusilmaga näinud. Aga Hiiumaal räägiti mulle hiljuti ühest 19aastasest poisist, kes pole trammi ega trollibussi näinud.

Klantspiltidega ajakirjades oma muljeid jagavate palju reisivate perekondade kõrval on ka see meie reaalsus, et mõni laps saab suureks, ilma, et oma riigi pealinna jõuaks. Ega lapsele olegi ilmtingimata pikka reisi vaja, aitab ka üheskoos jagatud ajast.

Osasaamisrõõmust

Kui vanemate andumus ja armastus on midagi iseenesestmõistetavat ja selle puudumine erand, mis äratab tähelepanu, siis ühiskonna suhtumisega on kuidagi vastupidi.

Pigem äratab tähelepanu lastesõbralikkus. Kuigi ka siin on üht–teist muutunud.

Mäletan nõukogude ajast üht episoodi, kui sattusime õhtul populaarse Merepiiga–nimelise joogi– ja söögikoha ukse taha.

Koos meiega palus tolleaegselt tegijalt, kõrtsi uksehoidjalt, halastust ka üks isa väikese tütrega. Nad olid kuskilt kaugemalt sinna kanti sattunud ja tahtsid süüa.

Aga kell oli kuus läbi ja sel kellaajal polnud lastega sellises kohas olla ette nähtud. Vaatamata sellele, et isa lubas kohe pärast kiiret kõhutäit tütrega lahkuda.

Nüüd suhtutakse söögikohtades isegi toitu põrandale pudistavatesse või ringitrampivatesse tittedesse leplikult. Seegi on sammuke osavõtliku ja lapsesõbraliku ühiskonna poole.

Nii nagu ka mängunurgad poodides. Rääkimata siis juba tööandjatest, kes on aru saanud sellest, et osaledes rohkem oma töötajate pereelu toetamises, saavad nad vastu ka hoopis suurema tööpanuse.

Saamisrõõmust

Ühed kõige toredamad peod on lasteaiapeod. See, kui tõsiselt võtavad asja nii väikesed esinejad kui ka nende vanemad, näiteks mitu ööd enne lepatriinukostüümi õmmeldes, on imearmas.

Nagu ka see pisarat silma toov uhkus ja rõõm, kui salm segamini ei läinud ja kniks või kraaps ilusasti välja tuli.

Millegipärast oleme laste puhul harjunud rohkem rääkima muredest ja probleemidest kui suurest rõõmust, mida neile võlgneme.

Kui päris pisikeste iga uus samm või sõna teeb päeva päikselisemaks, siis mida aasta edasi, seda rohkem kaotame meie, vanemad, oskust olla oma laste üle õnnelikud.

Üha sagedamini kordame, et väiksed lapsed, väikesed mured, suured lapsed, suured mured. Kas tõesti aastatega rõõm väheneb?

Lastekaitse päev olgu rõõmu päev!