Kas olete kuulnud ettevõttest, kes tahab oma pakutava teenuse kliendist võimalikult kaugele viia, oma turuosa vähendada ning klientidele ebamugavust põhjustada ja neis nurinat esile kutsuda?

Tuleb tunnistada, et mõnd kriitikut kuulates võib jääda mulje, nagu Eesti Post pretendeeriks sellele tiitlile.

Kirjakandjat oodatakse koju

Olles Eesti Posti juhtinud juba paar aastat, olen soovinud arendada kõiki meie pakutavaid teenuseid selliselt, nagu tänapäeva inimesed ja ettevõtted neid kasutada sooviksid.

Eesti Post peab oma kohuseks tagada postiteenuse kättesaadavus nii linnas kui ka maal ja pingutab tugevalt selle nimel, et teha see lisaks teoreetilisele kättesaadavusele ka kliendile võimalikult mugavaks ja meile majanduslikult optimaalseks.

Oleme avanud postkontori suurtes kaubanduskeskustes ja see on osutunud menukaks. Nõnda nagu muutub elanikkonna tihedus ja käitumine, peab sellele oma dünaamikaga vastama ka postivõrk.

Ja selliselt, kus lisaks spetsialiseeritud postkontoritele saaks postiteenuseid kasutada frantsiisilepete alusel külakeskustes, olgu siis bensiinijaamas, kaupluses või raamatukogus.

Eesti Posti juhatus ei kavatse ära kaotada ühtegi postkontorit, mida inimesed aktiivselt külastavad.

Mitmes hõreasustusega postkontoris üle Eesti, näiteks Paekülas ja Vaimõisas, ei ole klienditeenindaja mitme kuu jooksul väljastanud ega vastu võtnud mitte ühtegi kirja ega pakki.

Neid postkontoreid hoiavad töös kirjakandjad, kes oma tavapärast kanderingi tehes peatuvad postkontoris, hoiavad selle ühe või kaks tundi lahti ning seejärel jätkavad oma kanderingi.

Selle asemel, et oma kliente vaid postipunktis oodata, saaks kirjakandja kiiremini oma ringi jätkata ja maaelanikud saaksid posti kiiremini kätte.

Samuti ei ähvarda sellise postkontori klienditeenindajat koondamine, sest ta töötab ju kirjakandjana. Kirjakandjatel tuleb tööd üha juurde, sest koduteenuse populaarsus kasvab.

EMORi möödunud suve uuring näitas, et postkontorist kaugemal kui viis kilomeetrit elavad inimesed eelistavad postkontoris käimise asemel kasutada kirjakandja teenuseid.

Meie kirjakandjad ongi järk–järgult üle läinud autodega kandele. Külades ja hõreasustusega piirkondades külastavad nad kodusid, müüvad marke ja ümbrikuid, võtavad elanikelt saatmiseks vastu kirju ja pakke, vahendavad makseid, võtavad vastu nii ajakirjanduse kui ka postimüügipakkide tellimusi.

Oleme meeskonnaga püüdnud teha kõik selleks, et osutada klientidele võimalikult mugavat postiteenust, arendades teenuseid tänapäeva tingimustele vastavalt ja hoides nii meie ettevõtte elujõulisust.

Postiteenus on vajalik

Majandus– ja kommunikatsiooniministrile esitatud määruse eelnõu võimaldab küll muuta postkontorite paiknemise põhimõtteid, kuid sellel puudub üks ühene seos väidetava nimekirja alusel postkontorite massilise sulgemise kavaga ning iga üksiku kontori sulgemine saab olla vaid erand.

Eesti Post on teinud ettepaneku muuta majandus– ja kommunikatsiooniministri määrust lähtuvalt tegelikest inimlikest ja ärilistest vajadustest.

Tahame seadustada meie postiljonide vastutulelikkuse, kes võtavad juba praegu inimestelt vastu tellimusi nende kodudes ja vahendavad makseid.

Sama määruse eelnõu järgi tuleb postkontori olemasolu tagada elanike asustustiheduse järgi: 3000 inimese kohta peab olema vallas üks postkontor. Kui inimesi on rohkem, peab ka postkontoreid rohkem olema.

Seesama määruse eelnõu kohustab Eesti Posti avama lisaks uusi postkontoreid valdades, kus neid praegu ei ole. Uued postkontorid peaksime rajama Piirissaarde Tartumaal, Saugale Pärnumaal ja Kohtlasse Virumaal.

Kui peame valima, kas postkontor või koduteenus, oleme seisukohal, et igal konkreetsel juhul valime inimestele vastuvõetava variandi, mis meile majanduslikult võimalik on ja mis meile rohkem tulu toob.

Kui inimesed eelistavad postkontorit – jääb postkontor. Kui statistika näitab, et inimesed eelistavad koduteenust, eelistame ka meie koduteenust.

Lisaks postkontorile ja koduteenusele oleme tõsiselt süvenenud partnerite otsingutesse, et pakkuda postiteenuseid maapiirkondades rohkem käidavates kohtades – poodides, bensiinijaamades.

Seda teenuse osutamise viisi kavandades oleme arvestanud väliskolleegide kogemustega. Paljud neist on klientide vähesusest tulenevalt spetsialiseeritud postkontoreid sulgenud ja läinud üle frantsiisisüsteemile, kus postiteenus pakuvad need kohad, mida inimesed oma argiste vajaduste rahuldamiseks niikuinii külastavad.

Eestil on viimane aeg mõtestada postiteenust kui saadetiste toimetamist saatjalt adressaadile, selle asemel et pidada igas kohas kahtlases seisus postipaleed, mida inimesed ei külasta.