Lapsi kaitseb armastus
01.06.2006 00:01
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Parim viis häid lapsi kasvatada on teha nad õnnelikuks. O.
Wilde.
Katrin Saks, Lastekaitse liidu
president
Mõtleme hetkeks, millised oleksime ilma oma lasteta. Mis on
see, mille eest lapsed meid kaitsevad? On ju lapsed need, kes aitavad kaasa, et
me poleks hoolimatud egoistid, kes ainult iseendale ja elu nautimisele
pühenduvad. Nad ei lase meil paigal tammuda, vaid sunnivad ikka edasi.
Nad aitavad meid, et me elu ei tunduks tühi ja mõttetu. Nad
kaitsevad meid, et meie elu ei oleks helluse ja armastuseta.
Andmisrõõmust
Sattusin mõni aeg tagasi Amsterdamis Vincent van Goghi
muuseumis piltide ees tammudes ühe paari kõrvale. Nende ingliskeelset vestlust
kõrvalt kuulates sain aru, et tegemist oli ema ja pojaga.
Tähelepanu äratas aga, et millegipärast kirjeldas ema väga
üksikasjalikult igat pilti, seda, mis oli maalil, värve, aga ka emotsioone. Ta
oli tulnud kunsti vaatama koos oma pimeda pojaga.
Pikemalt jäid nad seisma maali ette, millel oli kujutatud
mandlipuuoksi imeõrnade peaaegu läbipaistvate õitega lasuursinise taeva taustal.
See van Goghi maal, tehtud mõni kuu enne surma, vennapoja sünni puhul, oli naise
lemmik.
Pimeda poisi ema pühendumus ja jagamissoov liigutab mind
siiani. Ja natuke ka kriibib hinge, sest nii palju on oma lastele andmata
jäänud. Ometi on ju andmises nii palju rõõmu.
Mõni aasta tagasi tehtud küsitlus näitas, et viimase aasta
jooksul puhkasid vähem kui pooled Eesti õpilastest koos vanematega. 15 protsenti
ütles, et nad pole kunagi koos puhkuseaega veetnud.
Jagamisrõõmust
Tõsi, mul tekkis kahtlus, kas laps ikka oskab puhkuseks pidada
suvekodus veedetud nädalalõppu, kui ta porgandipeenart rohima pannakse. Kuid
ikkagi on ehmatavalt vähe seda aega, mis me lastega koos oleme.
Fakt, et lennujaamades näeb järjest rohkem lastega peresid ja
et peaaegu igale reisile sattub ka mõni kilkav põngerjas, näitab siiski vähemuse
võimalusi.
Enamik rügab tööd teha ja katsub lapsed koolivaheajaks kuhugi
ära sokutada.
Ühe Lõuna–Eesti väikekooli seina kaunistasid laste pildid
merest. Õpetaja teadis, et päris mitu neist polnud merd oma ihusilmaga näinud.
Aga Hiiumaal räägiti mulle hiljuti ühest 19aastasest poisist, kes pole trammi
ega trollibussi näinud.
Klantspiltidega ajakirjades oma muljeid jagavate palju
reisivate perekondade kõrval on ka see meie reaalsus, et mõni laps saab suureks,
ilma, et oma riigi pealinna jõuaks. Ega lapsele olegi ilmtingimata pikka reisi
vaja, aitab ka üheskoos jagatud ajast.
Osasaamisrõõmust
Kui vanemate andumus ja armastus on midagi
iseenesestmõistetavat ja selle puudumine erand, mis äratab tähelepanu, siis
ühiskonna suhtumisega on kuidagi vastupidi.
Pigem äratab tähelepanu lastesõbralikkus. Kuigi ka siin on
üht–teist muutunud.
Mäletan nõukogude ajast üht episoodi, kui sattusime õhtul
populaarse Merepiiga–nimelise joogi– ja söögikoha ukse taha.
Koos meiega palus tolleaegselt tegijalt, kõrtsi uksehoidjalt,
halastust ka üks isa väikese tütrega. Nad olid kuskilt kaugemalt sinna kanti
sattunud ja tahtsid süüa.
Aga kell oli kuus läbi ja sel kellaajal polnud lastega sellises
kohas olla ette nähtud. Vaatamata sellele, et isa lubas kohe pärast kiiret
kõhutäit tütrega lahkuda.
Nüüd suhtutakse söögikohtades isegi toitu põrandale
pudistavatesse või ringitrampivatesse tittedesse leplikult. Seegi on sammuke
osavõtliku ja lapsesõbraliku ühiskonna poole.
Nii nagu ka mängunurgad poodides. Rääkimata siis juba
tööandjatest, kes on aru saanud sellest, et osaledes rohkem oma töötajate
pereelu toetamises, saavad nad vastu ka hoopis suurema tööpanuse.
Saamisrõõmust
Ühed kõige toredamad peod on lasteaiapeod. See, kui tõsiselt
võtavad asja nii väikesed esinejad kui ka nende vanemad, näiteks mitu ööd enne
lepatriinukostüümi õmmeldes, on imearmas.
Nagu ka see pisarat silma toov uhkus ja rõõm, kui salm segamini
ei läinud ja kniks või kraaps ilusasti välja tuli.
Millegipärast oleme laste puhul harjunud rohkem rääkima
muredest ja probleemidest kui suurest rõõmust, mida neile võlgneme.
Kui päris pisikeste iga uus samm või sõna teeb päeva
päikselisemaks, siis mida aasta edasi, seda rohkem kaotame meie, vanemad, oskust
olla oma laste üle õnnelikud.
Üha sagedamini kordame, et väiksed lapsed, väikesed mured,
suured lapsed, suured mured. Kas tõesti aastatega rõõm väheneb?
Lastekaitse päev olgu rõõmu päev!
|